KÕRVALPILK ⟩ Margus Saare arvates peaksid õpetajad kõiki oma õpilasi tähele panema
Teleajakirjanik Margus Saar õppis Pelgulinnas koolis, mida praegu enam olemas ei ole. See oli üks täiesti tavaline kool, kus oli tore, oli kiusamist, oli imelikke õpetajaid ja oli ägedaid õpetajaid.
Kas sulle meeldis koolis käia?
Jah, meeldis. Mul olid seal sõbrad ja ma sain enam-vähem hakkama – neljad-viied. Tänapäeva mõistes ei olnud see kindlasti n-ö eliitkool, kus olid Tallinna kõige tugevamad õpetajad ja kõige rangem distsipliin. Meie keskkooli tulid ka teistest koolidest välja puksitud tüdrukud ja poisid. Aga mulle seal meeldis.
Õpetajaid oli meil igasuguseid. Mäletan, et umbes 3. klassis me vahel kiusasime neid. Tollal tundus see väga naljakas. Õudne! Lapsed kiusasid ka teineteist, aga me ei võtnud seda väga tõsiselt. Mind ei kiusatud. Minu vanem vend õppis samas koolis ja mul oli kaitse kogu aeg peal. Mäletan juhtumit, mis mind senini kummitab. Eesti keele õpetaja, keskealine proua, ei suutnud klassi distsiplineerida ja üks meie kõige pätim poiss viskas tagareast ilutulestikutongi vastu tahvlit. Õpetaja ehmus nii, et hakkas nutma ja tormas klassist välja. See läks üle piiri ja on mulle meelde jäänud.
Distsipliini hoiti teistmoodi kui praegu. Mäletan, et 4. klassis lõi kehalise kasvatuse naisõpetaja mulle hüppenööriga vastu kintsu ja see ei olnud meeldiv. Niisugused asjad jäävad meelde. Kooli kokkutulekul too õpetaja küll lehvitas mulle ja rääkisime ka juttu, aga tegelikult jäi see mind kummitama. Aga siis justkui oligi kombeks joonlauaga vastu näppe panna.
Kehtestamine ongi küsimus. Mõnes kohas kehtestab kool tervikuna. Arvan, et nendes nn õppimiskallakuga koolides ongi tavaks, et kõik õpivad ära. Samas ütles mu nn eliitkoolis õppinud tütar, et õpetaja tegeles nendega, kes said aru. Muidugi on õpetajal kergem tegeleda oma lemmikõpilastega, kuid mida need teised siis peavad tegema? Võib-olla oleks aidanud veel kord seletamine. Aga kui õpetaja on 40 aastat niimoodi koolis töötanud, siis ongi tulemuseks veel üks pettunud laps, kellele see aine mitte kunagi enam meeldima ei hakka. Õpetaja peaks tähelepanu pöörama igale õpilasele.
Mis ained sulle meeldisid? Millised olid rasked?
Mulle ei meeldinud vist matemaatika, kõik muu oli enam-vähem. Mõni õpetaja oli selline, kelle tundi kohe tahtsid minna. Mäletan, et meil oli väga huvitav geograafiaõpetaja. Ta oli range, aga pani end kuulama ja kaasa tegema. Hiljem olen vahel mõelnud, et mõne aine oleks võinud pareminigi selgeks õpetada, aga õpetajad olid liialt leebed, ei suutnud end kehtestada või olid ülemäära semulikud.
Matemaatika oli raske ilmselt sellepärast, et olin vahepeal haige ning kui järsku hakati logaritmidest rääkima, mõtlesin küll, et anna kannatust, ma enam ei saa aru. Kuidagimoodi tegin selle läbi ja sain hinded kätte. Füüsika ja keemiaga oli lihtsam, neis oli mingi loogika. Meie füüsikaõpetaja tegi meiega kooliraadiot ja oli mõnes mõttes nagu mentor. Kuna tema käes olid kõik need juhtmed ja kõlarid ja värgid, innustas see ka füüsikat õppima.
Pärast keskkooli ei tahtnud ma Tallinnast ära minna. Olen kõikidele rääkinud, et käisin Tartus ja teaduskonna hoone oli nii tolmune ja kole koht (naerab). Kuigi oleksin kindlasti Tartus ajakirjandust õppima asudes väga toredasse seltskonda sattunud, läksin ma hoopis TPI-sse ja valisin kõige humanitaarsema teaduskonna, majandusteaduskonna, ning õppisin tööstuse planeerimist ja juhtimist.
Mida pead kõige väärtuslikumaks koolis omandatust?
Sõpruskond, kambavaim ja mingite inimeste toetus oli väga oluline. Eriti, mis puudutab kooliaega. Lasteaeda ja kooli lähed ju võõraste sekka, sest nad lihtsalt elavad sinuga ühes kandis. Ülikooli lähed juba natuke rohkem enda moodi inimestega kokku saama. Mis puudutab seda, kas mul oli koolist midagi peale teadmiste kaasa võtta, siis ehk mingi kohusetunne või distsipliin. Aga võib-olla on see hoopis kodust.
Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?
Eks linnas on meie koolid ja klassid liiga suured. Mu noorem tütar ütles mingil hetkel, et koolis on liiga suur lärm ja õpetaja ei suuda selle taset ka allapoole tuua. Ta elas väga läbi, kui klassikaaslased omavahel tülis olid, kui kedagi karistati ebaõiglaselt, ja astus alati vahele. Olen mõelnud, kas õpetajad koolis ikkagi märkavad, mis suhted klassis on. Võib-olla ei jõua nad peale õpetamise midagi teha.
Mida sa muudaksid Eesti kooli juures?
Klassid peavad olema väiksemad! Kindlasti saab teha vooruloenguid, kuhu on võimalik lausa mitu klassi kokku panna, kuid kui juba mingisugust koostööd pead tegema või aruteluringi läbi viima, siis on praegused seltskonnad liiga suured. Tuleks tekitada võimalus, et iga laps saaks tähelepanu. Aga kuidas ta seda saab, kui koolimajas ei ole ruume ja on õpetajate puudus?
Teine suur küsimus on, mida koolis õpetada. Ühtpidi saad ju faktid kätte internetist. Aga kas piisab ainult õpetamisest, kuidas infot leida ja seda interpreteerida? Või võiks siiski teada mingit ajajoont, näiteks millal toimus esimene ja millal teine maailmasõda ja kas enne oli Lenin või Stalin? Mingisugused faktid võiksid ikkagi peas olla, aga kuupäeva täpsusega Waterloo lahingut teada … ma ei tea. Mulle tundub, et kuna teadmisi saab väga kergesti mujalt, mitte ainult konkreetsest kooliõpikust või ühe õpetaja tunnist, peaks ka õpetamine muutuma.
Arvan, et see, mida tähendab õppimiskallakuga kool, vajab ümbersõnastamist. Kas faktide taha jõuab ka näha? Tänapäeval on üha olulisem õpetada iseseisvalt töötama, iseseisvalt mõtlema, seoseid looma. Mul on ühiskonna- ja ajalooõpetajast sõber, kes vaatab õpilastega „Välisilma“ dokki, sest tänapäeva koolilapsed ei vaata ju enam telekat. Ütleb, et täna õhtul on „Esimene stuudio“, homme räägime sellest. Vahel vaadatakse koos eelmise päeva AK-d ja arutatakse, kuidas maailm paistab. Mingil hetkel, kui astud ellu, peaksid ju teadma, milline on elu väljaspool kooli, perekonda ja sõprusringkonda. Või kes on Eestis olulised inimesed.
Veel üks mõte puudutab õpetajate motivatsiooni. Õpetajal peab olema võimalusi ja aega erialaseks enesearenguks, piisavalt mahalaadimise võimalusi, ühistegevusi kolleegidega. See kõik tõstab ju õpetaja motivatsiooni. Ei ole ainult nii, et kaheksast neljani koolis tööl.
Milline on hea õpetaja?
Minu plikadele meeldisid heas mõttes kiiksuga, isikupärased õpetajad, aga nad ei viitsinud kuulata selliseid, kes rääkisid ainult endast. Mind ajas täitsa naerma – inimene räägib ainult endast, kuigi peaks näiteks hoopis ajalugu õpetama.
Hea õpetaja on mentor. Oma inimlikud nõrkused peaksid tal ka olema, et lapsed näeks, et ta ei ole mingi kõva kivi. Et ta on samamoodi inimene nagu kõige toredamad inimesed su sugulaste seas. Aga kuidas end kehtestada? Kuidas olla huvitav? See on kõige tähtsam küsimus! Sul peab olema mingi missioon.
Mul on palju tuttavaid, lähedasi sõpru, kes töötavad koolis, ja siis ma tean ka nende tuttavaid, kes töötavad koolis, ja nad kõik on täitsa toredad inimesed (naerab). Mõnes mõttes on õpetaja ju ka roll. Kui nad täna ei ole õpetajad, kui me võtame koos morssi ja sülti, on nad täitsa tavalised inimesed ja ajavad sama lolli juttu kui kõik teised (naerab).
Mu koolis töötav sõber ütleb, et talle meeldib olla teejuht. See, kes aitab inimestel elus hakkama saada. Tänaval vastu tulevad noored inimesed muudkui teretavad teda. Varsti juba pool Tallinna teretab. Ja ta selgitab mulle: „Vaat tema on sealt lennust“ ja „Tema on sellest klassist“. Kui nad teda millegipärast teretavad, siis järelikult on ta hea õpetaja. Mida erilist ta nendega teinud on, ma ei oskagi öelda, aga kindlasti on olnud õiglane.
Et õpetajaskond vananeb, on ju arusaadav, aga ega siis elujõud ei kahane. Samas on neil elukogemus. Kui oled vanem, oled ju ka elutargem. Lõppude lõpuks, 8. klassi lapse jaoks on kõik üle 25-aastased inimesed vanad. Ma olen mõelnud, et need vanemad prouad, kes meil õpetajad olid, olid tollal, vabandust väga, 45-aastased. Muidu poleks ju võimalik, et nad 35 aastat hiljem ikka veel koolis töötavad. Järelikult ei olnud nad siis väga vanad. Võib-olla polegi küsimus selles, kas laps tahab klassi ees näha vana või noort inimest.
Õpetaja annab palju energiat ära, aga kui ta saab lastelt energiat ka tagasi, peab ta vastu. Ei saa ju olla kibestunud ja tunda, et keegi sind ei armasta, ning muudkui vehkida seda tööd edasi teha. Pead oma tööd armastama. Kui see sulle ei meeldi, siis kehtestadki end kuidagi teisiti: jõuga, hüppenööriga, ja see kõik paistab ju välja.
Mida sa tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna?
Soovin neile inspiratsiooni ja vastupidamist. Inspiratsiooniallikas on kindlasti ka õpilase tänu, mis tuleb teinekord leida üles lapse silmadest või tema mingist teost. Ja siis see ka ära tunda. Kui su tegu on korda läinud, et sa siis selle ka ära tunneksid. Mul oli 4. klassis õpetaja, kes töötas meie koolis ainult ühe veerandi ehk kaks kuud. Ja ma suutsin nutta, kui ta koolist lahkus. Mulle läks ta südamesse. Selliseid õpetajaid on.
Väga meeldiv lugemibe, aitäh Margus! Soovitan seda nii tänastele õpetajagele, neile kes plaanivad minna õpetajaks õppima, koolijuhtidele kui oma varateismelistele koolilastele lugeda.