Vanamoodi õpetada enam ei saa
Praeguseks on esimene šokk seoses tehisintellekti tulekuga koolides üle elatud ning mitmed (ma ei julge siiski öelda, et ülearu paljud) koolid teemaga aktiivselt tegelema hakanud. Meeldib või ei meeldi, tahame või mitte – toimumas on paradigmaatilised muutused, mis sunnivad meid ühtäkki mõtlema fundamentaalsetele küsimustele, mida me ehk ammu enam endale esitanud ei ole. Mis on õppimine? Mida koolis õpetada? Kuidas õpetada? Kuidas kontollida õpilaste teadmisi? Lisaks pitsitavad meeli ka kõhklused: kui palju saab tehisaru teadmisi ja loomingut praegu üldse usaldada? Kuidas tehisaru loodule viidata? Kui suurel määral võib tehisaru abi kasutada, et tööd võiks ikka veel õpilase tehtuks lugeda? Kui nüüd keegi tahaks sellele vastata, et üldse mitte, küsiksin vastu, kas digitaalne kalkulaator ka mitte väikest viisi tehisaru ei ole? Keegi ei eelda ju enam, et arvutustehteid vaid paberi ja pliiatsi abil tehakse. On palju, mille üle mõelda.
Et sügavalt sisse sõidetud roopast ja mugavustsoonist välja murda, on enamasti vaja välist survet. Nüüd pressibki peale kindel teadmine, et tehisaru kasutamist pole võimalik keelata ja kontrollida. Õpetajatel polegi muud valikut, kui end kibekiiresti asjaga kurssi viia. Oodata ei kannata, sest vanamoodi enam õpetada ei saa. See kõik on ebamugav ning nõuab õpetajalt lisapingutust ja aega. Eelkõige nõuab see aga tahtmist, pealehakkamist, uudishimu ja õpihimu. Just sedasama, mida me oma õpilasteltki ootame.
Uusi asju on ju tegelikult tore õppida ja tehisaru kasutusele võtmine peaks olema õpetajale vägagi motiveeriv – loob see ju võimaluse tööaega tublisti kokku hoida. Kuuldavasti lausa 20–30 protsenti. Võimalus, et keegi või miski koostab sinu asemel etteantud materjali põhjal kontrolltöö küsimused, kirjutab õpilastele tagasiside, loob sinu koostatud õppematerjalidele sobivad illustratsioonid või aitab sul luua töökavu, on väga mõnus. Sama mõnus kui käsitsi voodilina pesemise asemel see pesumasinasse pista või siis kopeerpaberi asemel koopiamasinat kasutada.
Igatahes on selgemast selgem, et tehisaru tulekut ignoreerida ei saa ning õpetaja selle tundmisest ja kasutamisest ei pääse. Seni aga, kuni koolid veel üldisi seisukohti vastu võtnud ei ole ning tehisintellekti kasutamist keskselt ei reguleeri, peaks iga õpetajat kiirustama tehisaru tundma õppima teadmine, et õpilased vajavad antud teemal hädasti juhatust ja tuge.
See ei olnudki nii ammu , kui räägiti, et ei ole vaja enam õppida, ega õpetada. Kõike saab ju Wikipeediast vaadata. Aga elu läks ikka omasoodu. Õnneks ei ole inimesed veel nii lollid, et ei tea, mida Wikipeediast vaadata.
Kool on koht, kus toimub õpilase vaimne , füüsiline ja sotsiaalne areng. Aga ilma pingutuseta ei toimu arengut. See on põhiline. Mitte aga see, mida õpetada ja kuidas õpetada.
Hea õpetaja ei ole enam see, kes hästi kõik ära õpetab, vaid see kelle õpilased hästi õpivad. Tänaseks on õpetamine ju imelihtne, aju- ja haridusteadlased on selleks üsna palju välja uurinud. Lühidalt, õpilane peab õppeprotsessis olema osavõtja, kes saaks ülesannete kallal pikalt pusida, selle käigus eksida ja katsetada. Täna ongi koolide väljakutse, kuidas teadmuspõhise ajastu õpilasi pingutama saada. Isegi 10 aasta tagused võtted siin kindlasti ei tööta ja tulebki teistmoodi teha. Uute lahenduste rakendamine nõuab õpetajalt turvalisest mugavustsoonist väljumist. Loomulikult tekib uuele ülemineku protsessis konflikte, aga see on asjalooga kaasaskäiv uuele tasandile jõudmiseks. Julgust!
Võiks see digivaimustuse tase juba asjalikumas suunas areneda. “Tehisaru” on keelemasin, mitte mingeid teadmisi sel pole. See ei tea fakte, vaid valetab need kokku. Kui õpetaja nüüd ette kujutab, et see kuidagi aitab kedagi, siis eksib kõvasti.
Olen ka proovinud artiklis soovitatut, “et keegi või miski koostab sinu asemel etteantud materjali põhjal kontrolltöö küsimused, kirjutab õpilastele tagasiside, loob sinu koostatud õppematerjalidele sobivad illustratsioonid või aitab sul luua töökavu.” Ehk inglise keeles võiks mingi tulemuse saada, aga eesti keele ja kirjanduse õpetajal pole AIst kõll seni abi.
See eksimise ja katsetamise jutu peale meenub kohe automehaanik, kes ka eksis ja jättis roolilati poldid pingutamata . Õnneks käisin sillareguleerimises (üks oli lahti ja teine juba kadunud), muidu poleks ma võib-olla siin enam.
Usutavasti väga paljudes ametites toob eksimine kaasa tohutud kahjud või fataalse tagajärje. Kas inimene suudab üleöö täpseks hakata või peaks seda harjutama?
Mis on õppimine? Mida koolis õpetada? Kuidas õpetada? Kuidas kontollida õpilaste teadmisi? … vanamoodi enam õpetada ei saa…???
– ei saa absoluutselt aru sellest paanikast.