Retsept lastevanematega suhtlemiseks: kutsetegevuslik enesekindlus
Üks hämmastav nähtus on vanemluse rolli muutumine ajas. Sellega seostatakse ka laste ja noorte vaimse tervise kriisi – ülehoolitsev, ettehooldav, kaitsev lapsevanem muutub oma äärmuslikes vormides lapse arengule kahjulikuks. Tuleb ette, et vanem püüab säästa oma järeltulijat pingutusest. Soovides tagada lapsele vaid naudinguid ja puhkust, häid hindeid, säästame teda ka arengust. Ja õpetaja seisab sellel tegevusel risti ees.
Kokkulepe, et lapse ümber olevad täiskasvanud tegutsevad lapse arengu nimel, on kuidagi kaduma läinud.
Olen märganud, et õpetajatel napib kutsetegevuslikku enesekindlust.Sugugi mitte alahinnates küünilise kiusamiskäitumise mõju, olen kohanud õpetajaid, kel on oma rollist terviklik ettekujutus ja kes peavad seetõttu alusetutele etteheidetele ning ebaadekvaatsetele ootustele palju paremini vastu. Ja seda siis, kui nad on saanud kolleegidelt kinnitust oma valikute põhjendatuse kohta. Neil on olnud võimalik arutleda olukordade üle ning jõuda arusaamisele, mis on ühes või teises olukorras kõige edukam lähenemine.
Vanematel ei ole (enamasti) pedagoogilisi eriteadmisi. Neil on inimlikud, kasvu- ja elukeskkonnast pärit motiivid, nende seas ka mittekonstruktiivsed, vahel päris ebaküpsed. Enamasti on neil aga õpetamisest paraku lihtsustatud ettekujutus. Olen siiski puutunud kokku ka üsna erandliku juhtumiga, kus õpetajat kiusas lapsevanem, kes on ka ise õpetaja. Ja kahjuks ei olnud tegemist kahe eksperdi kutsetegevuses ilmneva põhjendatud eriarvamusega, vaid ühepoolse võimuvõitlusega.
Igal juhul tundub mulle heaks kaitsefaktoriks kollegiaalne refleksioon, mille käigus saab selgust enda kutsetegevuse valikutest ja nende motiividest, ja nii on palju lihtsam neid ka teistele selgitada.
Vana ja levinud kiusamisviis on ähvardus kaevata nt sobiva hinde mittesaamisel õpetaja peale ministeeriumisse. Inimlikult mõistan käitumise manipulatiivset motiivi, mis lähtub soovist luua hirmufoon, panna õpetaja end halvasti tundma. Mõistan ka selle võimalikku mõju – tekitada õpetajas ärevust ja kõhklust, et ta on teinud midagi valesti. Julgen öelda, et meil on äärmiselt rammus eri laadi kaebuste kogemus. Ja kindlasti ei ole kaebus ministeeriumisse midagi sellist, mida peaks kartma. Meie ametnikel on piisavat vilumust ja koolikogemust, et tunda ära ebaterved motiivid. Minu soovitus sellise ähvarduse puhul on vastata rahulikult, et kui inimene tunneb olevat sellise kaebuse vajaliku, siis igal juhul on see tema õigus. Olukord, kus vaieldakse aga mõne hinde sobivuse üle, tuleb ikka koolis ära lahendada.
Sooviksin näha ühtainust artiklit, kus haridustöötaja päriselt suhtub lugupidamisega oma hoolealuste vanematesse. Seda on nii uskumatult halb lugeda, kuidas lapsevanematesse suhtutakse, millise enesestmõistetavusega neid halvustatakse, eranditult kõiki.
See on traumeeriv.
Kuidas saab alaealisel minna kenasti valdkonnas, kus täiskasvanud ei austa üksteist? Mida lapsed sellest õpivad, kui nende olulist pereliiget halvustatakse ja kardetakse?
Tuleks ka selgeks teha, mis on tegelik vägivald, st vastutustundeta pahatahtlikkus ning sellest tulev kiusamine. Kõik algab peast. Kas tõesti väidab meie haridusteadlikkus, et kõik lapsevanemad on vastutustundetud ning pahatahtlikud? Tahaks loota, et mitte. Aga kusagilt seda välja küll ei loe.
Kahjuks või paraku pole kõik õpetajad pedagoogid!
Küsite, kuidas nii!? Aga sellepärast, et aineõpetaja pädevused on määratletud aine tundmisega, aga pedagoogilised oskused ei ole alati raamatust õpitavad. Need eeldavad vastavaid isikuomadusi, mida kõigil õpetajatel ei ole.
Jah, me tahame ideaalõpetajat, kes tunneks hästi oma ainet ja teeks selle metoodiliselt lastele selgeks. Aga realsus on teine ja kannatavad need õpetajad, kellele loomu poolest pole neid isikuomadusi antud. Ometi nad tunnevad ainet ja kutsumust ning tahavad koolis õpetada.
Selliseid õpetajaid peab juhtkond toetama!
Ainet oskavad ja kutsumust tunnetavad õpetajad, kel sobivad isikuomadused puuduvad, peaks koolist kauge kaarega ringi käima.