Mai Murdmaa: Noorus ongi kahtluste ja otsingute aeg

„Mul ei olnud mingisugust ettekujutust, et oskaksin tantse seada ja minust võiks koreograaf saada,” ütleb Eesti balleti grand old lady Mai Murdmaa. Fotol on ta 19-aastane.

Räägin ühe seiga, mis mind hästi iseloomustab. Olen olnud kogu elu väga hajameelne ega ole reaalsete asjadega sageli ühel lainel. Alatasa juhtub, et unustan midagi ning ajan kellaajad, nädalapäevad ja aastaarvud sassi. Vale lennuki peale ei ole ma õnneks istunud, vale rongi peale küll.

Olin siis umbes 20-aastane ja õppisin Tartu ülikoolis kaugõppes ajalugu. Pärast esimese kursuse lõpueksameid tahtsin koju Tallinna sõita, aga istusin kogemata hoopis Valga suunas sõitvale rongile. Taipasin seda alles siis, kui piletikontroll mulle seda ütles, ja läksin rongilt maha.

Rong oli juba üksjagu maad Valga poole sõitnud ja kuna mul raha rohkem ei olnud, hakkasin jalgsi maanteed mööda Tartu poole tagasi astuma. Mäletan, et mul oli seljas hästi kitsas kleit, nagu tol ajal moes oli, ja jalas kõrgete tikk-kontsadega kingad. Kuskilt ilmusid välja mingid noormehed ja hakkasid mul järel käima. Alguses oli üks poiss mul selja taga, varsti juba kolm, kes muudkui aasisid ja jagasid kommentaare. Lõpuks võtsin kingad jalast ära ja kõndisin paljajalu. Olin jõudnud kuus-seitse kilomeetrit kõndida, kui minu suureks rõõmuks sõitsid mootorrattaga mööda dirigent Erich Kõlar ja balletitantsija Elena Poznjak, kes mu peale võtsid ja Tartusse viisid. Seal laenasin nende käest raha ja sõitsin juba õigele poole.

Tartu ülikooli astusin siis, kui ma põlvetrauma tõttu enam tantsida ei saanud. Lõpetasin Tallinna koreograafiakooli 1956. aastal ja jõudsin Estonia teatris tantsida ainult paar aastat, kui mul jalaga õnnetus juhtus. Pärast seda otsustasingi minna kaugõppesse ajalugu õppima.

Kunstiajalugu huvitas mind, kuigi ma ei ütle, et oleksin tahtnud ajaloolaseks saada. Esimese kursuse lõpetasin ära, siis viisin dokumendid üle Moskvasse GITIS-esse. Tegin seda suure hilinemisega, alles oktoobris. Nii et sisseastumiseksameid ma ei teinudki, tegin ainult erialaeksami, ja mind võeti vastu. Samal kursusel õppis Enn Suve, kellega olime ka koreograafiakoolis ühel kursusel. Mõtlesin, et kui tema GITIS-es õpib, miks siis mina ei võiks. Eks see otsus sündiski nooruse uljusest, mul ei olnud mingisugust ettekujutust, et oskaksin tantse seada ja minust võiks koreograaf saada. Aga tuli välja, et mingi anne mul ikka oli. See oli juhus, et ma sinna sattusin.

Noored mõtlevad ju rohkem tunnetuslikult kui ratsionaalselt. Ma ei usu, et keskkooli lõpetanud noor kohe kindlalt teab, mida ta tahab. Vahetatakse eriala, võetakse akadeemilist puhkust, langetakse koolist välja … Neid, kellel üldse kahtlusi pole, on vähe. Noorus ongi ju kahtluste ja otsingute aeg. Muidugi, inimesed on erinevad. Näiteks minu Moskvas elav õde, kes on praegu 78-aastane ja erialalt füüsik, on seda tüüpi inimene, kes on eluaeg ühe ja sama metrooga ühte ja samasse instituuti sõitnud ning kõik need aastat töötanud samas laboratooriumis sama laua taga. Ju see on teda rahuldanud. Mina olen teistsugune.

GITIS-es oli meie kursusel usbekke, vietnamlasi, bulgaarlasi, meie Ennuga kahekesi Eestist, rahvusvaheline seltskond oli koos. Olime andekas ja õnnelik kursus, enam-vähem kõik on jäänud oma erialale ja oma alal üsna tunnustatud, seda ei juhtu sageli. Moskvas õppimise ajal hakkasid seal toimuma ka Ameerika ja Prantsuse balletitruppide esimesed gastrollid. Need avasid minu jaoks hoopis teised tantsuvõimalused. Olin tollases Nõukogude Liidus esimene, kes hakkas uutmoodi koreograafiat looma.

Oma esimese lavastuse, „Ballettsümfoonia” tegin Estonias juba kolmanda kursuse ajal, 1963. aastal. Pärast GITIS-e lõpetamist töötasin Estonias palju aastaid, see oli väga loominguline periood. Pärast seda olin mõne aasta Vanemuises. Praegu olen vabakutseline lavastaja. Suvel esietendub Joškar-Olas ballett „Meister ja Margarita”, sügisel lavastan Estonias „Petruška”. Tööd jätkub. Balletikoolis pole ma õpetanud ja vaevalt et hakkan, ma ei ole pedagoogi tüüp. Seda olen küll mõelnud, et kui ma enam ei lavasta, hakkan mälestusi kirjutama.