Kuidas rääkida noortega suitsiidist?

Noorte vaimse tervise häired muutuvad üha tõsisemaks, mistõttu seda arutati riiklikult tähtsa küsimusena ka 8. detsembri Riigikogu istungil, kus ettekandega esinesid sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, Eesti Noorteühenduste Liidu juht Triin Roos, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu ning Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni tegevjuht Ott Oja.

Minister Signe Riisalo tõdes, et tehtud on palju: eelmise aasta suvel sai valitsuse heakskiidu vaimse tervise roheline raamat, selle aasta alguses loodi sotsiaalministeeriumisse vaimse tervise osakond, järgmisel aastal ilmub pikalt ettevalmistatud Eesti inimarengu aruanne vaimse tervise ja heaolu teemal ning käesoleva aasta lõpuks valmib sotsiaalministeeriumis detailne vaimse tervise tegevuskava. Samas möönis minister, et spetsialiste on puudu ja seadused neid juurde ei too.

Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu kohaselt oli 2017/2018. õppeaastal kogenud depressiivset episoodi iga kolmas 11–15-aastane. Iga viies 13–15-aastane oli aasta jooksul mõelnud enesetapule. Seega on laste vaimne tervis halvenenud juba pikka aega. Algas see juba enne koroonakriisi – seda kinnitavad nii andmed kui ka õpetajad, sotsiaaltöötajad, lastevanemad, aga ka lapsed ise. Vaimse tervise spetsialistid tunnistavad, et ei jõua aidata kõiki, kes abi vajavad.

Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhtKarmen Maikalu tõi välja, et tervelt kolmandik teismelistest on end vigastanud ning Tallinna Vaimse Tervise Keskusesse sattus 2022. aastal esimeste kuudega sama palju suitsiidikatsetega lapsi ja noori kui varem terve aastaga. Koolist puuduvaid lapsi on massiliselt juurde tulnud ja psühholoogi kabinetis räägivad noored tihti sellest, kui mõttetu kõik on. „Me peame neid olukordi väga tõsiselt võtma,“ ütles Maikalu.

Tema sõnul puudutab noori muu hulgas liiga vara algav koolipäev, distantsõpe, lärm, stiimulirohkus, aga ka kättesaamatud ilustandardid, kliimakatastroof, maailma ülerahvastatus, sõda ja muud kriisid. Ta küsis, kas meie täiskasvanutena oskame olla nende jaoks olemas. Kas me oskame nendega nendel teemadel vestelda?  

Vaimse tervise teemad olid fookuses ka 18. novembril Valga kultuuri- ja huvialakeskuses toimunud laste vaimse tervise seminaril „Ennetada, märgata ja sekkuda“, mille korraldas LC Valga Säde koostöös Valgamaa Arenguagentuuriga. Sisuka seminari eesmärk oli pakkuda tuge lapse vaimse tervise häirete avastamiseks ja lahenduste leidmiseks. Ennetusest ning varajasest märkamisest ja sekkumisest rääkisid oma ettekannetes psühholoog Rita Rätsepp ja peaasi.ee koolitaja Elina Kivinukk. Valga Haigla laste ja noorukite vaimse tervise keskuse võimalusi tutvustasid vaimse tervise õed Jaana Unt ja Tiina Tuhkanen. Kuulajateks olid peamiselt Valgamaa kooli-, noorsoo-, tervishoiu- ja sotsiaaltöötajad ning lastevanemad, kokku umbes 140 inimest. 

Liisa lugu

Konverents algas hingekriipivalt valusa looga, kui arst Karmen Koppel jagas oma kogemuslugu 18-aastase tütre kaotusest depressioonile. Ta ütles, et teeb seda sooviga, et oskaksime rohkem sellistele juhtumitele tähelepanu pöörata ja näha, millised asjaolud võivad noore inimese käitumise taga olla ning seda mõjutada.

Karmen Koppel on Pärnu haigla anestesioloog-intensiivraviarst, kes on viimased 22 aastat elanud Pärnus, kus on sündinud kõik tema neli last, kolm poega ja tütar.

2021. aasta 4. oktoobril jõudis emani sõnum, et tema 18-aastane tütar Liisa on endalt elu võtnud. „Liisal oli just alanud viimane gümnaasiumiaasta ja see teade oli minu jaoks äärmiselt ootamatu. Mitte kunagi varem ei olnud ta mulle avaldanud ühtki suitsiidiga seotud mõtet, samuti ei olnud ta end kordagi füüsiliselt vigastanud ega muul moel kahjustanud.

Liisa iseloomustamiseks sobivad kõige paremini sõnad „sõbralik“, „rõõmsameelne“, „avatud“, „aktiivne“. Ta vajas teisi inimesi enda kõrvale, ta oli hästi suur meeskonnas toimetaja nii kodus kui väljaspool kodu. Tihtilugu ööbisid meie juures tema sõbrad, meil on olnud palju koduloomi, kellest suurem osa jõudis meile just Liisa kaudu.

Oma 18 aasta pikkuseks jäänud elu jooksul jõudis ta teha hästi palju. Üldsusele on Liisa tuntud oma rollidega filmides „Vehkleja“ ja „Väikelinna detektiivid“, aga teda jagus igale poole. Ta käis matkaringis ja ratsutamislaagrites, lõpetas lastemuusikakooli klaveri erialal, laulis juba neljandast eluaastast nii solistina kui ka ansamblis ja kooris, tegeles rahvatantsu ja väitlemisega, tegi vabatahtlikutööd. Ma ei kuulnud kordagi, et ta oleks kurtnud, ta tegi kõike rõõmuga.

Ükskõik, kuhu meeskonda Liisa läks, võeti ta seal äärmiselt soojalt vastu. Ta oli hästi kohusetundlik ja rõõmsameelne laps. Ja ometi sai tal ühel hetkel elamise jaks või tahtmine otsa. Miks?

Lapse vaimse tervise probleemide põhjusi otsitakse valdavalt perekonnast. Milline oli meie pere lugu? Liisa sündis meie pere teise lapsena, tal oli üks aasta vanem ja kaks nooremat venda. Isa poolt kuulus meie perre veel kolm poissi, kes elasid ema juures, aga kellega me tihedalt suhtlesime. 

Kui meie pere esiklaps oli kolmeaastane, diagnoositi tal Tourette’i sündroom, närvisüsteemi haigus, mis avaldub kontrollimatute tikkidena. Kui pere kolmas laps hakkas kaheaastaseks saama, diagnoositi tal epilepsia. Mõlemad pojad said algkoolis käies lisaks ATH diagnoosi. See kõik mõjutas oluliselt kogu meie pere toimimist – toimetulekut, suhteid, mind emana. 

Ka minu töö eripära haiglaarstina, kus öövalvete tõttu tuli neli kuni kaheksa ööpäeva kuus kodust ära olla, on mõjutanud kõiki mu lapsi. Sellised pinged peres viivad ühel hetkel vanemate lahutuseni, nagu ka meil juhtus.

Psühholoogid rõhutavad, et pingelisel kodusel keskkonnal on mõju lapse depressiooni kujunemisele. Eelnevalt räägitu põhjal võikski öelda, et Liisa puhul oligi põhjuseks kasvamine stressirikkas keskkonnas. Ometi sai ta 16. eluaastani oma asjadega suurepäraselt hakkama ja tundis oma tegemistest rõõmu. Tänu läbitud vanemakoolitustele märkasin oma lapse käitumise taga tervisehäda, ometi ei sõltu kõik lõpuni vaid vanemast ja pere heast tahtest. On vaimse tervise häireid, millest me väga paljut veel ei tea. Seepärast julgen arvata, et lisaks pereprobleemidele oli muidki haigestumist mõjutavaid asjaolusid, mida ei osatud tähele panna ega tähtsaks pidada.

Üks oli teismeiga. Kui Liisa haigestus, seostasingi seda kõigepealt teismeikka jõudmisega. On teada, et sel ajal toimuvad lapse ajus muutused, kuid me ei tea päris täpselt, millised. On väga oluline pereprobleemide kõrval näha ka neid muutusi noore inimese sees, mis on raskesti tabatavad, aga mida me peame teadvustama ja õpetama ka lapsi endid neist aru saama.

Teismelise jaoks muutuvad kõige olulisemaks sõbrad. Tekivad esimesed armumised ja armastussuhted. Liisa haigusaega sattus ka tema esimese suhte lõppemine, mis kurvastas teda väga. See toimus sõpruskonna sees, kus üks inimene lihtsalt vahetas kaaslast. Kuigi see on elu loomulik nähtus, on suhte lõppemine ka täiskasvanu jaoks keeruline, 16-aastaselt on see aga eriti raske. 

Sellele kaotusele lisandus mõne aja pärast suhte katkemine parima sõbrannaga. Ka meie omavaheline läbisaamine oli keeruline, lisaks tekkisid Liisal koolis õpiraskused. 

Tegin talle ettepaneku sellest koolist ära tulla ja valida lihtsam variant, näiteks minna täiskasvanute gümnaasiumi. Samas saan aru, et see olnuks väga raske, sest klassikaaslaste hulgas oli neid, kellega ta oli koos olnud juba lasteaiast peale. 

Ka COVID-il oli Liisale halb mõju, talle eraldi olemine ja veebiõpe ei sobinud. Ta tahtis minna kooli, ta vajas kaaslasi ja suhtlemist.

Kõik need muutused kokku ongi ühe noore inimese jaoks meeletu raskus, mida kanda ja millega toime tulla. Kindlasti olid need ka võimalikud riskifaktorid. 

Lisaks hirmutav kogemus seoses teistmoodi olemisega – Liisa nägi aastaid kõrvalt, kui raske oli tema vendadel olla teistest erinev. Oleme perega kogenud igasuguseid asju: mõlemad pojad on käitumise pärast huviringist ära saadetud, üks poistest pidi aasta enne kooliminekut lahkuma lasteaiast, teine 7. klassis kooli vahetama. Kui sa siis ühel hetkel saad aru, et ka sinuga on midagi halvasti, võib see mingeid protsesse käivitada.

Oluline on depressiooni, eriti aga suitsiidiriski hindamise puhul tunda huvi, kas peres või lähisugulaste hulgas on olnud suitsiidijuhtumeid. Meie puhul oleks vastus sellele küsimusele paraku olnud jaatav. Aga seda ei küsitud ja neid riske ei hinnatud.

Et Liisaga midagi toimus, kinnitas ka üks tema kiri, mis pärast tema surma minuni jõudis. Terve nende klass kirjutas 10. klassis endale kirja, et seda 12. klassis lugeda. Liisa kirja kolmas lause oli: „Ma loodan, et olen julgenud endale päriselt ka abi otsida.“ Ühelt poolt andis see kiri kinnituse, et minu tunne – Liisaga ei ole kõik korras – oli olnud õige. Teisalt tundsin suurt kurbust mõeldes, et see kiri oli seisnud kaks aastat kinnises ümbrikus ja ma ei olnud saanud seda varem lugeda. Liisat kõrvalt vaadates ei oleks keegi uskunud, et temaga on midagi halvasti. Kui see kiri oleks kohe meieni jõudnud, oleks see välja tulnud.

Liisa õppis väga tugevas ja nõudlikus koolis. Ta läks sinna viiendasse klassi, aga tahtis samas koolis gümnaasiumis ka jätkata. Meie laste koolipäevad on ääretult pikad ja töömahukad. Oma mõju avaldasid ka keerulised suhted paari õpetajaga. Paraku saan öelda, et alati ei ole kool esmane märkaja, võib juhtuda, et koolis ei märgatagi lapse probleeme. Kahjuks on koolides palju passiiv-agressiivset suhtlemist mitte ainult õpilaste, vaid ka õpetajate ja õpilaste vahel. Toetavat võrgustikku, mida ma luua püüdsin ja mida Liisa enda ümber oleks vajanud, paraku ei tekkinud. Tean, et ta koges paaril korral ka oma vanema vennaga seotud hinnanguid, mis süvendasid tema hirmu enda suhtes.

Kui peres on erivajadusega lapsi, tasub küsida ka pere teistelt lastelt, kes on terved ja kellega probleeme pole, kuidas nemad ennast tunnevad ja toime tulevad. Kuidas nad näevad end oma teistsuguse õe või venna varjus? Me ei ole veel kaugeltki nii hinnanguvabad ja mõistvad, et ei kannaks teatud suhtumisi kasvõi alateadlikult üle. Ja nii võib see teine laps endale külge võtta seda, mida tema tegelikult ei ole. 

2019. aasta kevadel hakkasin märkama, et Liisa ärkas hommikuti pahuras tujus, peagi lisandus sellele sarkasm ning suve lõpus ka füüsiline agressiivsus nooremate vendade suhtes. Sain aru, et peame abi otsima. Asi muutus minu jaoks kriitiliseks 1. oktoobril 2019, kui sain õhtul teate, et ta ei ela enam koos minuga. Elukohavahetus toimus mulle teadmata kokkuleppel teise vanemaga ja sain aru, et me ei ole enam ühes paadis. Tundsin Liisa pärast hirmu, samuti sügavat süüd ja häbi, et ma ei olnud tulnud tema toetamisega toime. Võtsin ühendust Liisa klassijuhatajaga ja küsisin nõu lastekaitsest ning mõlema soovitusel pöördusin pereteraapiasse. Poole aasta jooksul puutusin kokku kolme terapeudiga. Esimene ei näinud probleemi, teine arvas, et ehk ei jäta ma tütrele piisavalt vabadust, kolmas aga andis hinnangu, et ma ei ole osanud oma last emotsionaalselt armastada. Need kõik olid mulle emana väga sügavad ja äärmiselt rasked hinnangud, pärast mida ma ei osanud enam kuskilt abi küsida. Sain aru, et olen ise midagi valesti teinud, aga keegi ei kinnitanud Liisa haigust.

Jäi nii, et Liisa elas oma elu, mina püüdsin aru saada, mida ma valesti olin teinud. Sügisel 2020 otsis Liisa mu üles, sest tal olid tekkinud mitmesugused kehalised tervisehäired. 2021. aasta kevadel, kui oli Liisa sünnipäev, hakkasid tal juukseid peast välja langema, mida võis põhjustada ka ravimata jäänud depressioon. Ta nõustus teraapiasse pöörduma. Selleks ajaks olid tal koolis välja kujunenud õpiraskused ja kooli lõpetamine muutunud küsitavaks, talle määrati ka antidepressandid. Minu suureks kurvastuseks võttis Liisa koos psühhiaatriga vastu otsuse, et oma vaimse tervisega tegeleb ta üksi. Nähes, et muutust paremuse poole ei ole, pöördusin poolteist nädalat enne Liisa surma tema terapeudi poole ja sain vastuseks, et tuleb anda talle aega ja lasta tal olla. Poolteist nädalat hiljem sai see aeg kahjuks otsa.

Valminud on suitsiidiennetusprogramm koolidele

Suitsiidist ja suitsiidimõtetest on keeruline ja ebamugav rääkida, mistõttu seda teemat pigem välditakse. Ometi aitaks avatud vestlus suitsiide ennetada.

Kuidas saab kool noori aidata? Alates 2022/2023. õppeaasta algusest on koolidele kättesaadav suitsiidiennetusprogramm „SOS. Suitsiidiohu signaalid“, mis on eestindatud Ameerika Ühendriikide programmi „SOS Signs of Suicide“ järgi ning mõeldud 13–17-aastastele koolinoortele. Selle leiab nii E-koolikotist kui ka sotsiaalkindlustusameti ohvriabi palunabi.ee leheküljelt. Programmi eestindatud versioon, samuti selle katsetamine ja hinnangute kogumine kümnes koolis valmis SKA ohvriabi projektijuhi Tiiu Sikemäe Tartu Ülikooli psühholoogia eriala magistritööna.  

Tiiu Sikemäe, kas suitsiidist peab rääkima?

Kui on kahtlus, et kellelgi on suitsiidimõtted, siis kindlasti peab. Suitsiidiennetusprogrammi põhisõnum ongi, et otsige abi, abi on olemas! Peaasi.ee tegevjuhi, kliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa sõnul kardetakse tihti, et suitsiidimõtete kohta küsimine võib panna noore pähe mõtte, mida seal varem polnud. Tegelikult see nii ei ole. Kui asjadest otse ja selgelt rääkida, pakub see rääkijale kergendust ja annab võimaluse abi otsida. Vahel arvatakse ka, et kui keegi räägib enesetapust, siis ta seda kindlasti ei tee, ega pöörata tema jutule tähelepanu. Kui keegi ütleb, et ei soovi enam elada, tuleb seda väga tõsiselt võtta ning aidata tal abi otsida.

Kuidas te selle programmi leidsite?

Käisin kunagi ühel konverentsil, kus räägiti huvitavast kogemusest – nimelt õpetati USA-s juuksureid ja bensiinijaama müüjaid suitsiidiohule viitavaid märke jälgima ja neile reageerima. Tänu sellele suitsiidijuhtumite arv osariigis vähenes. Magistritöö teemat otsides leidsin USA-st sarnase koolinoortele mõeldud programmi. Kuna koolipsühholoogi igas koolis pole ja õpetajate silmad kõikjale ei ulatu, saavad õpilased ise üksteist jälgida. Neile õpetatakse, mis on suitsiidiohu märgid ja kuidas nende tuvastamisel käituda. Seda teaduslikult uuritud programmi on kasutatud üle 15 aasta tuhandetes USA koolides ning leitud, et see annab teadmisi depressioonist, parandab suhtumist abi otsimisse ning tänu sellele väheneb ka õpilaste suitsidaalne käitumine. Võtsin selle programmi loojatega ühendust, küsisin, kas nad on valmis seda meiega jagama, ning nad olid nõus. Samal ajal sain teada, et sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakond tahab samuti koolidele suitsiidiga seotud probleemide korral abi pakkuda. Nad kutsusid mu oma meeskonda ning hakkasimegi seda programmi Eesti oludele kohandama. Eelmisel aastal tegime programmi valmis ja katsetasime seda kümnes koolis Eesti eri paigus. Nii programmi eestindamine kui ka koolides selle mõju hindamine oligi minu magistritöö teema. On teada, et õpetajad ja koolid on väga ülekoormatud, samas on kooli valmisolek väga tähtis.

Milles programm seisneb?

Programm viiakse läbi klassiruumis ja see kestab 90 minutit. Selle aja jooksul vaadatakse kolme videot, mis kestavad kokku 30 minutit. Videote vahel arutletakse õpilastega nähtud lugude üle. Seda toetab PowerPointi esitlus. Pärast seda täidavad õpilased depressiooni küsimustiku, mis aitab neil hinnata oma depressiooniriski taset. Samuti peavad kõik õpilased täitma sedeli, kuhu tuleb märkida, kas ja kellega ta sooviks enda või sõbra murest rääkida.

Mudel on küll USA-st võetud, aga lood on Eesti omad. Tõestisündinud lugu jagavad videotes kaks noort, kes räägivad oma depressioonist ja suitsidaalsusest ning sellest, kuidas nad olukorrast välja tulid. Sõna saavad ka kliiniline psühholoog, koolipsühholoog ja lasteabi töötaja, kes selgitavad, mis on depressioon, kuidas see väljendub, mida peaks märkama ja kuhu pöörduma. Lisaks mängitakse videotes läbi mitmed stseenid. Igal stseenil on kaks lõppu: kuidas ei tohiks ja kuidas peaks käituma. Kui depressioonis sõber ütleb, et ta ei vaja abi ja palub end rahule jätta, ei tohi teda muremõtetega üksi jätta, vaid tuleb veenda koos abi otsima. Kui ta siiski abist keeldub, tuleb ise minna ja kellegagi kaaslase murest rääkida. 

Kes selle programmi koolis läbi viib?

Programmi viib läbi mõni koolitöötaja, kes ei pea olema vaimse tervise spetsialist, vaid võib olla näiteks aineõpetaja. Kõige tähtsam on, et ta oleks vaimse tervise teemadest ja noorte käekäigust huvitatud, tutvuks eelnevalt põhjalikult materjalidega ja valmistaks end ette. Kaasas olevad juhendid on väga lihtsad, kõik on üksipulgi ära seletatud, nii et iga õpetaja saab sellega hakkama. Keerulisema olukorra puhul või kui õpetaja tunneb end ebakindlalt, on parem programmi kahekesi teha, et teineteist toetada. Kui küsimusi tekib, võib kirjutada mulle ja me aitame. 

Enne kui hakata programmi läbi viima, peab koolil olema kriisiplaan õpilase ohutuse tagamiseks. Tähtis on, et kõigil oleks täpselt teada, milliseid samme ja missuguses järjekorras tuleb suitsiidiohu tekkimisel astuda. Põhjalik eeltöö on hästi tähtis nagu ka kindlus, et lapsele on võimalik abi pakkuda. Mitte et ootamatult selgub, et koolipsühholoogil pole ühtki vaba aega.

Kui koolil on kriisiplaan, kasutabki kool seda, aga igaks juhuks on materjalide hulgas ka näidis selle kohta, mida ja mis järjekorras teha, kui avastatakse suitsiidne õpilane: kes need inimesed on, kelle juurde minna; kes teatab lapsevanemale; mis saab siis, kui on parajasti nädalavahetus, jne. Asjad peavad olema punkt punktilt läbi mõeldud, et kui midagi juhtub, oleks tegevuskava olemas ja igaüks teaks oma rolli.

Kas programm tegeleb ka täiskasvanutega? 

Jah, programmi kuulub ka lastevanemate ja kooli personali koolitus. See on internetipõhine ja kestab umbes tunni. Kooliinimesed või lastevanemad saavad selle endale sobival ajal läbi teha, samuti vaadata videoid, et neil teemadel lapsega hiljem kodus arutleda. Õpetatakse ka seda, kuidas lapsega neil teemadel rääkida. Üks programmi mõte ongi kaasata võimalikult palju turvalisi täiskasvanuid õpilase ümber, et nad julgeksid ja oskaksid temaga suitsiidist rääkida ja abi pakkuda. Tähtis on hirme vähemaks võtta ja osata adekvaatselt reageerida, kui laps oma murega tuleb. Kindlasti ei tohi öelda, et pole hullu midagi, minul oli omal ajal veel hullem!

Kuidas koolid programmiga rahule jäid?

Koolid katsetasid seda 10. ja 11. klassi õpilastega. Läbiviijad olid väga rahul ning ütlesid, et sellist asja on vaja. Rahul olid ka õpilased, kes leidsid, et see oli hariv ja neist teemadest peab rääkima. Küsimustikust/uuringust selgus, et saadi juurde teadmisi depressioonist ning suhtumine sellesse ning abi otsimisse paranes.

Sellist programmi Eestis varem ei olnud ja seda oli väga vaja. Programm haakub kõige paremini 8. klassi inimeseõpetuse ja gümnaasiumi psühholoogia õpieesmärkidega. 

Mis on SOS-programmi eesmärgid?

Põhieesmärk on vähendada stigmasid, õpetada ära tundma ohumärke ning rõhutada, et noored mõtleksid läbi, kes on see turvaline täiskasvanu koolis ja väljaspool kooli, kelle poole nad saavad pöörduda, kui nad abi vajavad. See ei pea olema koolipsühholoog ega tugispetsialist, vaid võib olla mis tahes aine õpetaja või koolitöötaja. Oluline on rõhutada, et depressiooni saab ravida ja kindlasti tuleb otsida abi. Üks programmi põhisõnum on ACT-sõnum. 

A (acknowledge) – anna sõbrale teada, et oled märganud tal depressiooni või suitsiidi märke ja et see on tõsine asi,

C (care) – ütle sõbrale, et hoolid temast ja tahad aidata; 

T (tell) – ütle usaldusväärsele täiskasvanule, et oled oma sõbra pärast mures.

SOS-programmi materjalid leiab sotsiaalkindlustusameti kodulehelt https://www.palunabi.ee/noored ja
E-koolikotist: https://e-koolikott.ee/et/oppematerjal/32424-Suitsiidiennetusprogramm-SOS-Suitsiidi-Ohu-Signaalid/303776.

Lisainfo tiiu.sikemae@sotsiaalkindlustusamet.ee.

Suitsiidi ohumärgid 

• kui keegi räägib ja naljatab enesetapust;
• avaldab mõtteid: „Oleks parem, kui ma oleksin surnud“, „Soovin, et ma kaoksin igaveseks“, „Kui mind enam ei ole, siis …“, „Varsti ma ei tüüta sind enam” jne;
• räägib surmast positiivsel ja lootusrikkal toonil, näiteks „Kui ma sureksin, siis inimesed armastaksid mind rohkem“, kirjutab surmateemalisi jutte ja luuletusi;
• käitub enda suhtes hoolimatult, temaga juhtub tihti tõsiste vigastustega õnnetusi;
• annab ära, jagab laiali või viskab ära väärtuslikke esemeid;
• jätab perega ja sõpradega hüvasti erilisel moel;
• varub relvi, ravimeid või muid enesetapuvahendeid;
• kirjutab enesetapukirju;
• avaldab arusaamatuid või veidraid mõtteid.

Ebamäärasemad ohumärgid

• keegi tõmbub enesesse, eraldub perest ja sõpradest;
• käitub tavapärasest väga erinevalt;
• tal on koolis probleeme;
• tema söögiisu ja magamisharjumused on muutunud;
• ta ei huvitu varem rõõmu pakkunud tegevusest;
• on jätnud hügieeni ja välimuse unarusse.

Need tunnused võivad viidata ka paljudele teistele psüühikahäiretele või kriisidele ja probleemidele. Selliste muutuste märkamisel on kõige parem noore enda käest küsida, kuidas tal läheb või mis tal mõttes mõlgub.

Allikas: peaasi.ee