Pimedatel lastel on nüüd oma punktkirjas aabits ja noodiraamat

Nägemispuudega õpilastele mõeldud Tartu Emajõe Kool tähistas novembris oma 140. sünnipäeva, mille puhul esitleti ka kaht uut õpikut. Nii „Eesti punktkirja aabits“ kui ka „Punktkirja noodiraamat“ aitavad pimedal õppijal omandada haridust vajadusel ka tavakoolis. Õpikud on koostanud kooli enda õpetajad.

Viimati 1965. aastal ilmunud punktkirjas aabits on igas mõttes vananenud. Selle järgi ei õpetata enam ammu, vaid õpetajad teevad ise töölehti, mille abil lapsed tähed selgeks saavad. Kui lugemine selge, jätkatakse juba tavakoolidele mõeldud aabitsaga, mis on punktkirja ümber pandud, räägivad „Eesti punktkirja aabitsa“ koostajad Merlyn Arvola ja Sirli Heil.

Miks oli vaja punktkirja aabitsat?

Sirli Heil ütleb, et 2012. aastal Tartu Emajõe Kooli õpetajaks tulles koges ta, et pimedate ja vaegnägijatest lastega töötamine nõuab palju omal käel õppimist. Tüflopedagoogikat Eestis eraldi ei õpetata ning eripedagoogide õppekavas sisaldub sellest vaid killuke. Õppida tuleb töö käigus kolleegidelt või väliskoolitustel käies. Nii tekkiski mõte teha pimedatele lastele uus aabits. „Kuigi pimedaid lapsi on vähe, peab iga laps saama õppida just nii, nagu on tema jaoks kõige parem. Teine põhjus aabitsa tegemiseks oli, et õpetajatel oleks, millele pimedaid lapsi õpetades toetuda,“ selgitab ta. Samuti saavad sellest aabitsast punktkirja õppida täiskasvanud – näiteks pimeda lapse nägijatest vanemad, kes soovivad pimedate maailma rohkem sisse minna, et last mõista.

Punktkirja õpetamise metoodika tõi aastaid tagasi Soomest Eestisse kooli kunagine õpetaja Anne Kõiv. Nüüd ongi selle metoodika põhjal valminud aabits, mille tegemine võttis aega umbes kolm aastat. 

„Kui nägijate lastega alustatakse tähtede õppimist neist tähtedest, mida on kergem kirjutada, siis sama loogika järgi õpivad pimedad lapsed kõigepealt selgeks tähed, mida on kõige lihtsam sõrmedega tunnetada ja punktkirjamasinal trükkida, aga need pole samad tähed, mis nägijatel lastel,“ selgitavad autorid. Et laps üldse suudaks punktkirja lugeda, tuleb esmajärjekorras treenida sõrmede tundlikkust. Paralleelselt lugema õppimisega õpib laps kasutama punktkirjamasinat, millel trükkimine on füüsiliselt üsna raske ja rutiinne tegevus. 

Punktkirja õpetamine sarnaneb käsitööga

Hiljuti valminud punktkirja aabits koosneb kolmest osast. Esimene osa keskendub eeloskuste selgeks saamisele, teine osa aga tähtede õppimisele, kus iga tähe jaoks on oma tööleht. O-tähe lehel on näiteks sõnad „kool“, „oli“, „ploom“, „kole“ jne. Lehe lõpus on harjutamiseks ja õpitu kinnistamiseks mõned laused, millest tuleb kokku seotud tekst. Kolmandas osas on tekstid, mida on kokku kümme. Aabitsa juurde kuulub ka vajalike selgitustega õpetajaraamat. Aabitsa koostajate kinnitusel oli kõige raskem aabitsasse sõnu leida. Püüti valida sõnad, mis on lühikesed ja lihtsad, kuna punktkirjas lugemine läheb lapsel alguses väga aeglaselt. Lisaks tuleb iga sõna tausta pimedale lapsele selgitada.

Sirli Heil võrdlebki punktkirja õpetamist käsitööga. Hästi palju sõltub tema sõnul lapsest ja sellest, kuidas ta sõnade tähendust mõistab. „Kui ühel lapsel tekivad sõnaga „lennuk“ mingid seosed, siis teine laps pole kunagi sellega kokku puutunud. Laste teadmised on väga erinevad ja palju loebki eeltöö, mida lapsega on tehtud. Sügisel alustame lugema õppimisega ja kevadeks suudab laps enamasti juba lihtsamaid lauseid kokku lugeda.“

Mõlemad õpetajad kinnitavad, et lähtusid aabitsat tehes oma õpilaste võimetest. Samas võib mõne teise õpilase jaoks olla aabitsas sisalduv materjal kas liiga lihtne või liiga raske. Õpik ongi pigem suunis ning õpetades saab iga õpetaja lähtuda oma õpilaste tempost ja jõudlusest. 

Kuna lihtsaid punktkirjas tekste ei ole palju, on autoritel mõte koostada edaspidi aabitsale lisaks ka lugemik, mis sisaldab eesti kirjanike lühemaid tekste.

Kogemusõppest ja õpilaste harrastustest

Merlyn Arvola rõhutab, et punktkirjaoskus on pimeda lapse arenguks väga tähtis. Kuna punktkirjaõpikud on väga mahukad – tavalise õpiku maht on punktkirja pandult kuus-seitse paksu köidet – ning punktkirja lugemine aeganõudev, minnakse teises kooliastmes üle arvutiga kirjutamisele ja elektrooniliste õppematerjalide kuulamisele. Kui õpilased enam paralleelselt punktkirjas tekste ei loe, vaid kuulavad neid kõrvaklappidest, võib omandatud oskus õpetaja sõnul ära kaduda.  

Õppetöö oluline osa on õuesõpe ja õppekäigud, mis on pimedatele ja vaegnägijatele väga olulised. „Üks raskemaid õppeaineid meie õpilaste jaoks on loodusõpetus, mis on nende jaoks hästi teoreetiline. Seda, et puudel pole lehti, tajub pime laps nii, et õues kajab rohkem ja lõhnab teistmoodi. Visuaalseid pilte tuleb talle kirjeldada,“ toob õpetaja Merlyn näite.

„Kui on juttu õunast, tulebki õpilasele päriselt õun kätte anda ning talvest, lumest ja kelgutamisest rääkimise asemel õue kelgutama minna. Kogemusõpe on väga oluline,“ lisab õpetaja Sirli.

Palju käiaksegi õpilastega koolimajast väljas kogemusi saamas. Ka poeskäik või pakiautomaadist paki väljavõtmine on pimeda lapse jaoks suur elamus. Eelmisel aastal käisid lapsed koos õpetajaga Vanemuise teatris balletietendusel „Luikede järv“, kus neile oli abiks kirjeldustõlge. Paljud õpilased tegelevad spordiga: suusatavad, ujuvad, mängivad pimelauatennist ning käivad muusikakoolis.

Noodiõpetus järgib rahvusvahelist standardit

„Punktkirja noodiraamatu“ autorid on Kadri Kutsar ja Tiiu Ernits. Tartu Emajõe Kooli muusikaõpetaja Kadri Kutsar ütleb, et pimedatele mõeldud noodiõpikut ei ole Eestis varem tehtud. „Pimedaid lapsi ei ole palju, noodikiri aga on kogu maailmas universaalne. Soovisime, et õpiku sihtrühmal oleksid teistega võrdsemad võimalused mistahes muusikaõpingutes: üldhariduskoolis, muusikakoolis, huviringis, aga ka rahvusvahelisel tasandil muusikakõrgkoolis. Seda enam, et mõnikord hakataksegi pilli õppima alles täiskasvanueas.“

Kadri Kutsar räägib, et 20 aastat tagasi Emajõe koolis tööd alustades nägi ta, kuidas toonane muusikaõpetaja Tiiu Lõhmus oma vabast ajast punktkirjamasinaga pimedale õpilasele muusikakooli tarbeks noote kirjutas. „Juba siis mõtlesin, et selline materjal võiks olla raamatukogudes ja noodikogudes kättesaadav, et muusikaõpetajad saaksid vajadusel millelegi toetuda. Tartu Emajõe Kooli koostatud punktkirja standardis on küll noodikirja osa sees, aga eraldi noodiraamatut seni polnud. See on vajalik, sest meelevaldne kirja lihtsustamine muudab noodikirja loetamatuks, nagu oleme kogenud.“

Raamatu abil saab selgeks nii noodinimed ja -vältused kui ka lihtsamad noodikirja märgid. Samuti selle, kus mingi noot plokkflöödil ja klaveri klaviatuuril asub. Raamat koosneb kolmest osast: nägijate raamat, punktkirja versioon sellest ja kohandatud puutejoonised värviliste piltide asemel. Raamatus on 19 peatükki, sh 26 ülesannet, 15 laulu, harjutusi laulmiseks, noodilugemiseks, loovülesandeid omaloomingu tarbeks. „Oleme oma õpikus järginud noodiõpetuse rahvusvahelist standardit ja doseerinud õpetust väikeste etappidena,“ selgitab Kadri Kutsar. 

Kadri Kutsari sõnul annab õpik ühtlasi hea ettekujutuse, kuidas punktkirjas noodikiri nägijate noodikirjast erineb. „Kui nägija saab noodipaberile vaadates ülevaate kogu muusikapalast, siis pime muusik tajub üksnes seda ühte nooti, mis tal parajasti sõrme all on. Punktkirjas sisaldab üks märk nii heli kõrgust kui vältust, nii et selles mõttes on punktkirja noodikiri lihtsam, aga ajamahukam. Mitu meie kooli vilistlast, kes mängivad ise mõnda pilli, aga noodikirja ei valda, on öelnud, et tahavad nüüd selle õpiku abil noodikirja omandada. Mõte on teha koostööd ka kõrgkoolidega, et noori ning juba tegutsevaid õpetajaid sel teemal valgustada. Kuna meil on kaasav haridus, võib igasse kooli sattuda eriõpet vajav laps.“

Kadri Kutsar lisab, et Emajõe koolis on läbi aegade olnud muusikakoolis käivaid lapsi. Pillid, mida seal peamiselt õpitakse, on klaver, akordion, kitarr. Koolis õpivad kõik õpilased plokkflööti, mõned ka väikekannelt. Neile õpilastele, kes mängivad pilli ja teevad omaloomingut, tuleb noodikirja tundmine eriti kasuks. 

Õpetaja sõnul on muusikaõpetus tänuväärne õppeaine, millesse saab integreerida palju õppeaineid. „Rütmid, taktid, helikõrgused on seotud matemaatikaga, aga kui me tegeleme muusikaterminoloogiaga, olen õpilastele naljatamisi öelnud, et meil on itaalia keele tund. Väga suur osa on tunnis auditiivsel tööl – õpilane kuulab ja kordab, kuulab uuesti ja jätab meelde. Uurisime Tiiu Ernitsaga, et üsna sarnaselt töötavad nägemispuudega lapsi õpetavad õpetajad ka teistes riikides. Tänapäeva muusikaõpetuses tuleb pakkuda erisuguseid võimalusi, et tund oleks mitmekülgne. Muusikaõpetus pimedale lapsele ei pea piirduma ainult kuulamisele toetumisega. Noodikirja oskus annab iseseisvust, arendab muusikalist kuuldekujutlust, võimaldab detailitäpsust.“

Lõpetajate võimalused ja väljavaated

Tartu Emajõe Koolis õpib sel õppeaastal 35 õpilast, pimedaid lapsi on nende hulgas viis. Õppida saab nii alg-, põhikooli- kui ka gümnaasiumiastmes ning tavalisel, lihtsustatud ja toimetuleku õppekaval. Emajõe koolist on aastatega kujunenud nägemispuudega laste kompetentsikeskus, kust saavad nägemispuudega õpilastega seoses abi ka teised koolid ning täiskasvanud. Lisaks valmistatakse punktkirjas õppematerjale, mis on väga ajamahukas ettevõtmine. „Meie õpilased saavad Emajõe koolist konkurentsivõimelise hariduse nii edasiõppimiseks kui ka tööleminekuks,“ kinnitab kooli direktor Kristel Mets. „Seda enam teeb kurvaks, et põhikooli lõpetanud pimedal noorel ei ole lihtne minna järgmise astme õppeasutusse edasi õppima, kuigi oleme alati valmis toetama kõiki koole, kes võtavad meie õpilasi vastu. Sel kevadel soovis üks meie põhikoolilõpetaja jätkata õpinguid tavagümnaasiumis. Ta on väga võimekas ja laialdaste huvidega noor, kes on olnud puhas viieline, tegi lõpueksamid rohkem kui 90 punktile ja lõpetas põhikooli kiitusega. Kahjuks ei olnud ükski neist gümnaasiumidest, kuhu ta minna soovis, valmis talle võimalust andma. Pidasime koolijuhtidega maha palju vestlusi, kaasasime ka koolipidaja, aga noormees jäi siiski edasi meie gümnaasiumi. Võime ju rääkida kaasavast haridusest, aga paraku on veel pikk tee minna.“