Koolid valmistuvad tehisaru kasutusele võtma

Mäletan, et 1980. aastal ilmus ajakirjas Pioneer fantaasiajutt sellest, kuidas aastal 2000 õpetavad koolides lapsi robotid. Minu mäletamist mööda illustreeris lugu joonistus klassiruumis vihikuid laiali jagavast robotist, kes nägi välja selline, nagu tollal roboteid ikka ette kujutati. Ehkki millenniumivahetuseni oli tookord 20 üüratult pikka aastat, tundus lugu siiski väga ebausutav. Ulmejutt on aga saanud tõelisuseks. 

Viimati toimus selline suurem pööre paarkümmend aastat tagasi seoses Google’i tulekuga. Praeguseks on ENE-d ja ENEKE-sed viidud antikvariaati või lükatud raamaturiiuli tagumisse ritta. Ilmselt ei kasuta neid referaadi või uurimistöö kirjutamisel enam keegi. Ka Google’i asemel päritakse infot järjest rohkem mõnelt tekstirobotilt. Tehisaru on tulnud, et jääda, ja seega on koolid taas suurte muutuste ees. Mõned neist on juba esimesed sammud astunud, suur osa siiski veel mitte. Samas ei kannata tehisaruga tutvumist enam edasi lükata. Juba õpilaste pärast, sest neile on vaja õpetada selle võimalusi ja selgitada ohte.  

TalTechi IT-kolledži vanemteadur ja Pelgulinna Gümnaasiumi IT-juht ja õpetaja Birgy Lorenzi sõnul on uued tehnoogiad tulnud alati kriiside kaudu. „Uute tehnoloogiate omaksvõtt eeldab muutust, aga muutust tahab ainult märg beebi,“ toob ta tabava võrdluse. Tema hinnangul on Eesti koolide suhtumine generatiivse tehisintellekti kasutamisse õppetöös varieeruv, nagu ka tehnoloogiate kasutuselevõtt haridussektoris üldiselt. Mõnes koolis ollakse uuendusmeelsemad ja avatumad, teistes on vastasseisu ja kõhklusi rohkem. ChatGPT ja teiste sarnaste tehisintellektipõhiste tööriistade kasutuselevõtt nõuab nii tehnilist valmisolekut kui ka pedagoogilist lähenemist. „Muutust saab ellu viia ainult ise katsetades ja usaldades, et vihmapilve taga paistab päike,“ teab Birgy Lorenz. 

Edumeelsed koolid on haaranud härjal sarvist   

Viljandi Jakobsoni Kooli direktor Tauno Tilk tunnistab uhkusega, et nende kool on tehisaru kasutuselevõtmisega juba aegsasti algust teinud. „Oleme väga eesrindlikud selle koha pealt,“ tunneb ta heameelt ja selgitab, et koolis tegeleb juba septembrikuust tehisintellekti teemaga umbes 15 õpetajast koosnev õpiring. „Oleme jõudnud nii kaugele, et meil on loodud õpetajatele juturobotite ja tekstirobotite juhendmaterjalid,“ tutvustab ta. Õpiring kohtub korra kuus. Üheskoos võetakse ette mingi robot, uuritakse selle võimalusi, tehakse endale asjad selgeks ja seejärel jagatakse teadmisi ka kolleegidega. Püütakse välja selgitada, kuidas õpetajad saaksid tehisaru oma töös kasutada, näiteks tunde ette valmistada, tunnikontrolle või kontrolltöid koostada, ning samas vaadatakse, mida saaksid sellega teha lapsed. „Millalgi jõuab tehisaru nii ehk nii õppetöösse. Peame hakkama lapsi selle valguses harima,“ on Tauno Tilk veendunud. 

Tema kõrvu on jõudnud ka juhtumeid, kus õpilased on üritanud tehisaru abil spikerdada. Praegu tuleb see veel välja, sest tasuta äppide eesti keel on konarlik ning õpetaja, kes on piisavalt pikalt koolis töötanud, saab aru, kui tegemist ei ole lapsele iseloomuliku sõnavara või keelekasutusega. 

Küsimusele, kas kõik õpetajad tulevad heal meelel uue tehnoloogia kasutamisega kaasa, vastab Tauno Tilk, et kuna teema on uus, pole kindlasti kõik õpetajad oma arvamust selle kohta veel kujundanud. Ta usub, et ühel hetkel õpib suurem osa neist tehisaru enda jaoks ära kasutama. Samuti on ta veendunud, et õpetajad peavad oma töö ümber mõtestama. „Tuleb mõelda, mida lastele õpetada ja kuidas seda teha. Mingite asjade tegemine kaotab ilmselt mõtte, aga teised asjad tulevad juurde. Ka peavad koolid mõtlema, kuidas tehisaru kasutamist reguleerida. Peame õpetama lapsi selles maailmas elama ning tegema kõik selleks, et nad kasutaksid tehiasaru õigesti ja heal eesmärgil, mitte vaid spikerdamiseks ning oskaksid tekstiroboti loodut kriitiliselt hinnata,“ peab Tauno Tilk tähtsaks. Oluline küsimus on ka, kuidas viidata näiteks sellele, kui mingi pilt on valminud õpilase ja tehisaru koostöös. „Uuendustega tuleb sammu pidada ja seda me üritame ka teha,“ võtab ta jutu kokku.

Jakob Westholmi Gümnaasiumi direktor Rando Kuustik tunnistab, et seekord sai nende kooli jõulukaart valmis tehisaru abil: „Paljud küsisid, mis programmiga see tehtud on. See oli natuke nagu ninanips – oleme jõudnud ajastusse, mil meil on kaart, mille puhul ei pruugita enam aru saada, kas tegemist on reaalsusega või mitte.“ Tema arvates ei ole Eesti kool veel valmis tehisintellekti kasutama. „Valmis ei ole just haridustöötajad. Lapsed on meist ammu ees. Päris palju kodutöid on juba AI-ga tehtud,“ on ta veendunud ja lisab, et kui küsis eelmisel aastal bioloogiatunnis, kes lastest tehisaru kasutavad, siis tõstis käe 80–90% õpilastest. 

Ise kasutab ta tehisaru pea iga päev. Näiteks mõne asja kontrollimiseks, samuti dokumentide koostamiseks. „Vahel tahaks mõnele inimesele kohe emotsionaalselt vastata, aga ChatGPT
tõmbab emotsiooni maha. Palun tal koostada etteantud küsimuste põhjal vastuse, millest saab alustekst, kuhu panen oma hinge siis veel lisaks,“ selgitab Rando Kuustik. Ka tema on kindel, et tehisintellekt kuhugi ei kao ja sellega seoses peavad õpetajad saama väga head koolitajad, kes suudaksid nad sel teemal reele aidata. 

Kui inimene on uuendustele avatud, läheb ta nendega kaasa, katsetab ja ehk ühel päeval näebki, et saab näiteks 30% oma tööst masinal teha lasta. Suurem osa õpetajatest suhtub tehisarusse siiski ettevaatlikult. Ilmselt just seetõttu, et ei teata, mis võimalused sellel on ning mis ohud sellega kaasnevad. Vastused tuleb leida ka mitmetele küsimustele. Näiteks viitamine. „Kui võtan AI loodud aluse ja muudan seda või lisan omalt poolt midagi juurde, kelle töö see siis on? Kellele ma viitan? Samuti tuleb õppida selles äppide virvarris tähele panema, milliseid andmeid üks või teine äpp su kohta kogub ja milliseid ei tasu sellest lähtuvalt kasutada. Ka selliseid asju peab koolis juhendama ja selgitama.“ 

Miina Härma Gümnaasiumis hakati tehisaru teemaga süstemaatiliselt tegelema juba 2023. aasta kevadel. „Otsustasime, et haarame härjal kohe sarvist,“ räägib kooli haridustehnoloog Triinu Pihus. Alustuseks uuriti, mida tehisintellekt endast kujutab, seejärel töötati kooli juhtkonnaga kooli akadeemilise aususe juhendi juurde välja alapeatükk „Akadeemiline ausus tehisaru tööriistade ning tekstiroboti kasutamisel õppetöös“. Juhendit, kus on kirjas, kuidas ja millistel juhtudel õpilane tohib tehisaru võimalusi kasutada ja millistel mitte, tutvustati õpilastele klassijuhatajatundides. Lisaks on Triinu Pihus käinud nii klassijuhataja- kui ainetundides õpilastele tehisintellektist rääkimas. Enne õppeaasta algust toimus õpetajatele koolitus, kus räägiti, mis tehisintellekt on ja kuidas see töötab, õpetajad said proovida nii ChatGPT-d kui ka muid tehisajul põhinevaid tööriistu. 

Kuidas õpetajad uue tehnoloogia vastu võtavad, sõltub Triinu Pihuse sõnul konkreetsest õpetajast. Kindlasti ei sõltu see ainult vanusest, ei ole sugugi nii, et vanemad õpetajad on eemalehoidvamad ja noored vastuvõtlikumad. Erinevaid arvamusi on eri vanusegruppides. On neid, kes tunnevad pisut hirmu, et õpilased hakkavad nüüd koolitöid tehisajuga ära tegema ja enam ei saagi nende töid hinnata, sest autor pole teada. „See sunnib õpetajaid mugavustsoonist välja – tahame või mitte, aga peame hakkama ümber mõtestama seda, mida õpilastele kodus teha anname,“ toob Triinu Pihus olulisena välja. Kui pidada silmas akadeemilist ebaausust, siis tema arvates ei ole tehisintellekt midagi enneolematut – see ei tee midagi sellist, mida õpilased enne teha ei saanud. Ka enne võis töö kirjutada valmis klassikaaslane, vanaema või füüsikust sugulane ja õpilane võis esitada selle enda nime all. Nüüd on lihtsalt üks tööriist juures ja kui esitad kellegi või millegi töö enda nime all, pole see akadeemiliselt aus. 

Kuna tekstirobot genereerib teatud algoritmide pealt teksti nii, et kaks täpselt sama sisendküsimuse esitanut kahte identset vastust ei saa, võib olla kaunis keeruline autorlust kontrollida. Triinu Pihus on rõhutanud õpilastele, et nende õpetajad tunnevad neid paremini, kui nad arvata oskavad. Õpetaja teab oma õpilaste stiili ja keeletaset ning kahtluse tekkides saab õpilasega vestelda. Näiteks küsida, mida too mingi argumendiga öelda tahtis või mida mingi sõna tähendab. Tekstirobot kasutab üldjuhul kantseliiti, keerukat sõnavara ja lauseehitust. Kes on palju tekstiroboti loodud tekste lugenud, näeb ka, et nended ülesehitus on üsna sarnane.

„Tehisintellekti ära keelata pole mõtet. Kui õpilasel on soov ja võimalus saada koolitöö lihtsama vaevaga ja kiiremini kaelast ära, leiab ta selle üles ja kasutab seda niikuinii,“ on Triinu Pihus veendunud. „Õpetajatena saame teadlikult luua ülesandeid, mida õpilane saab lahendada tekstiroboti või tehiasju abil, et arendada kriitilise mõtlemise oskust –  õpilane aru saab, et kõik AI esitatud „faktid“ ei ole tõesed ja neid peab kontrollima. Nii õpitakse tajuma, kuivõrd usaldusväärne või ebausaldusväärne tehisaju on.“

Õppeaasta jooksul on ta tutvustanud õpetajatele mitmesuguseid vahendeid, mis aitaksid tundi planeerida, ülesandeid diferentseerida, koostada küsitlusi või anda tagasisidet. Keskselt pole otsustatud, missugust tööriista üks või teine õpetaja soovib ja proovib kasutada. Õpetajatele on antud võimalus mitmesuguste tööriistadega tutvuda ja edasi valib igaüks ise, mida oma töö tõhustamiseks kasutada soovib. „Kindasti aitab tehisaju õpetaja tööd kiirendada, suutes suuri tekste lugeda ja analüüsida oluliselt kiiremini kui inimene, ja selle põhjal küsimusi ja ülesandeid luua. Kui tehisajuga sõbraks saada ja seda oskuslikult kasutada, hoiab see õpetaja tööaega kokku,“ on Triinu Pihus kindel. 

Miina Härma Gümnaasiumi õpetajad juba arvestavad tõsiasjaga, et õpilastel on üks abimees lisaks. Mitmed neist mõtlevad süstemaatiliselt sellele, mida õpilasele kodus teha anda ja milliseid ülesandeid peaks tegema koolis. Päris paljud õpetajad loovad õpilastele ülesandeid tehisaju kasutamise õppimiseks. Näiteks paluvad teha mingi kirjatüki või infootsingu kõigepealt tekstirobotiga ja seejärel analüüsida ja kontrollida, kui palju jagas robot tõest infot ja kui palju esines nn hallutsinatsiooni, st robot esitas veenvalt teavet, mida tal tegelikult ei ole. 

„Mõnikümmend aastat tagasi mõeldi üsna paaniliselt, et Google’i tulekuga on haridusel kriips peal, sest keegi enam ei loe ega õpi, vaid kirjutab kogu info internetist maha. Õnneks nii ei juhtunud, saime hoopis uue tööriista. Loodan, et tehisaju arenguga saame samuti tööriista, mis meie teadmiste potentsiaali pigem suurendab,“ on Triinu Pihus lootusrikas. Ta leiab, et tehisaju võib olla ka päris hea eraõpetaja õpilastele, kellel ei ole mõnes aines kvalifitseeritud õpetajat võtta. Meie õpetajate põuas võib see heaks abiliseks osutuda. 

Ka Tallinna Mustamäe Riigigümnaasiumis on direktor Raino Libliku sõnul arutatud, kuidas tehisintellekti õpetamisel ja õpetajatöö lihtsustamiseks kasutada. Uue koolina on laual palju teemasid, aga see teema tuleb aktiivselt ise lauale. Äsja jagas nende kooli õpetajatega kogemusi ühe teise kooli õpetaja, kes ise aktiivselt ChatGPT-d kasutab ning seda oma igapäevatöös rakendab. Ehkki tema kooli õpetajad veel süsteemselt tehisaru ei kasuta, on päris mitmed juba katsetanud – tasapisi on algus tehtud. On ka omavahel arutatud, mida on üldse mõtet kodus õppida anda ja mida mitte. Ülesanded tuleks püstitada nii, et õpilastel poleks võimalik neid lõpuni ChatGPT abil lahendada, või siis vastupidi – eeldada juba kodutöid andes tehisaru kasutamist. Samamoodi on päevakorral küsimused, mis on tehisintellekti valguses plagiaat ning kuidas tehisaru abil tehtud tööle viidata.  

„Mida teevad edumeelsed koolid seoses AI-ga – nad katsetavad!“ leiab ka Birgy Lorenz. Koolide juhtkondade ja õpetajatega rääkides on ta näinud, et teema vastu tuntakse pigem huvi. Saadakse aru, et AI võib aidata koolijuhil ja õpetajal ära teha mitmed rutiinsed tegevused, nagu ideede kogumine, lihtsam reeglipärane analüüs, tagasiside saamine ja andmine, uute õppematerjalide, näidisülesannete ja ka hindamismudelite loomine, tekstide keelelisest parandamisest rääkimata. „Mitmed koolid on juba teinud algtaseme koolitusi Bing Chati või ChatGPT-ga või tutvustanud muid huvitavaid lahendusi,“ ütleb Lorenz. Kõige olulisem on tema arvates aga siiski see, et õpetaja ise võtaks kasvõi 30 minutit ja katsetaks mõnda vahendit. 

Õpilaste sõnul ei ole tehisintellekti kasutamine koolides veel kuigi levinud

Vesteldes Eesti eri koolide õpilastega, selgub, et suurem osa õpetajatest tehisarust veel koolitunnis ülearu palju juttu ei tee. Pigem ollakse tõrjuv, umbuslik ja ettevaatlik. 

Näiteks 11. klassis õppiva Nora sõnul on nende koolis kunstiõpetaja ainus, kes annab õpilastele ülesandeid, mille juures tuleb ChatGPT-d kasutada. Teised õpetajad tehisaru kasutada pigem ei soovita ja kool mingeid üldisi seisukohti, suuniseid ja juhiseid andnud ei ole. Nora ise kasutab ChatGPT-d selliste koolitööde tegemisel, mille kohta ta internetist piisavalt selgitusi ei leia või pole õpetaja vastavaid materjale andnud. Ta ei usalda ChatGPT-lt saadud infot täielikult ja kahtluse korral kontrollib tehisaru töö interneti abil üle. Nora arvates oleks ohtlik tehisaru koolis ära keelata, sest õpilased kasutaksid seda niikuinii. Õpetajate juhendamise ja abita ei osata aga olla allikakriitiline ega märgata valeinfot. Seda, et ChatGPT kasutamine inimesi rumalamaks muudaks, Nora ei karda. „Minu arvates on guugeldamine täpselt sama asi, ei ole väga vahet. Võib olla ChatGPT annab pisut laiemaid ja mitte nii täpseid ja õigeid vastuseid, kui Google ja Wikipedia annaksid,“ arvab ta. 

9. klassis õppiva Mia arvates ei tea paljud nende kooli õpetajad ChatGPT-st suurt midagi. Igatahes ei ole koolis sellest peaaegu midagi räägitud. „Meile ei ole otseselt öeldud, et seda ei tohi kasutada. Arvan, et õpetajad saavad aru, et nad ei saaks seda ka tõestada.“ Ta usub, et paljud õpilased kasutavad kodutööde tegemisel ChatGPT abi. „Olen näinud, et kui näiteks on mingi küsimus, millest sa aru ei saa, laed äppi pildi ja saad vastuse. Mõni on isegi nii julge olnud, et on kontrolltöö ajal telefonis ChatGPT-ga
spikerdanud.“ Tema ise ChatGPT-d kasutanud veel ei ole.

12. klassis õppiva Georgi sõnul ei lubata nende koolis üldjuhul ChatGPT-d kasutada. Vaid bioloogiaõpetaja lubab ja seda lausa iga töö juures, ainult et sellele tuleb korrektselt viidata. „Mina ise ChatGPT-d ei kasuta, ma ei oska sealt häid ja tõeseid vastuseid kätte saada ja pole viitsinud sellesse ka süveneda. Aga tean, et kasutatakse.“   

12. klassi õpilase Tarmo sõnul nende koolil mingit ametlikku seisukohta tehisaru kasutamise kohta pole ning õpetajad üldiselt ChatGPT-st juttu ei tee. Vaid paar õpetajat on seda maininud. Näiteks CAE inglise keele eksamiks valmistudes soovitas õpetaja ChatGPT abil tutvuda, kuidas kirjutada C1-tasemel kirjandit. Tarmo on tehisintellekti abi kasutanud näiteks kirjandite puhul, mida ise kirjutada ei viitsi, või ainete puhul, millest väga ei hooli. Siis laseb ta ChatGPT-l enda eest töö valmis teha ning ca 10–15 minutit korrigeerib seda. Ta ei tea, kas õpetajad on aru saanud, et ta on ChatGPT abi kasutanud. Kui on, siis karistatud teda selle eest igatahes pole ning oma tööde eest on ta positiivsed hinded kätte saanud. Ehkki, nagu ta rõhutab, pole need kirjandid tegelikult head välja kukkunud. Matemaatikaülesandeid ta kontrolltöö ajal tehisintellektil enda eest lahendada lasknud pole, küll aga on AI abi kasutanud tunnis, kui on teistest maha jäänud või kui vastuse saamiseks tuleb läbida pikk ja tüütu tee. AI kasutamises ta otsest ohtu ei näe, pigem võimalust aega kokku hoida. 

12. klassis õppiva Karli koolis räägivad õpetajad tehisintellektist ning osas ainetes on lastud õpilastel ka seda kasutada. „Bioloogias kasutasime seda isegi arvestusel. Pidime geenimutatsiooni ülesande ChatGPT-le söötma ja kui ta tegi selle valesti, pidime parandama,“ kirjeldab Karl ja lisab, et õpetajad pigem siiski ei soovita ChatGPT-d. „Mõned õpilased on üritanud seda koolitöös kasutada ja on ka vahele jäädud. See pole ikka päris inimene ja praegu on vahe arusaadav,“ ütleb ta ja leiab, et ChatGPT on mõnes mõttes nagu kiirem Google. Ise ta seda eriti ei kasuta.

12. klassis õppiva Lotta koolis pole tehisintellekti kasutamine olnud teemaks või kui, siis pole julgustatud õpilasi seda tegema. „Kui üks poiss koolis rääkis, et kasutab seda tihti, ütles õpetaja, et see annab enamasti valesid vastuseid ja pole just kõige parem koht, kust informatsiooni hankida,“ räägib Lotta. Ta ise pole ChatGPT-ga kuigi palju kokku puutunud. „Olen proovinud mõnda kodutööd tehes, mis vastuse AI sellele annab, aga enamasti olen saanud veidraid vastuseid, mitte õigeid,“ jutustab ta ja ütleb, et eelmises koolis, kus ta käis, võrdlesid ja analüüsisid õpetajad koos õpilastega ChatGPT loodud kirjandeid ning oli näha, et tehisintellekti kirjutatutes puudus isikupära. 

12. klassis õppiv Helena kasutab ChatGPT-d aeg-ajalt. „Olen seda kasutanud siis, kui põhjendan endale ära, miks seda teen,“ selgitab ta. Kui ees ootab mõne raamatu põhjal kirjand või töö, küsib ta lisaks raamatu lugemisele ChatGPT-lt lisaküsimusi raamatu põhiideede vms kohta, et loetut kinnistada. Tehisaru abi on ta kasutanud ka ajakriitilises olukorras kodutöö tegemisel. Selliseid olukordi siiski sageli ette ei tule, sest nii ei õpi ise midagi, lisaks pole ChatGPT veel kuigi usaldusväärne. Helena arvates pole tehisaru tulek õppimise juures oluliselt midagi muutnud. Võib-olla vaid seda, et osal õpilastel on lihtsam spikerdada. Helena arvates suhtub suurem osa õpetajatest tehisintellekti kasutamisse pigem halvasti ja keegi koolis õpilasi ChatGPT-d kasutama õpetanud ei ole. Mõned õpetajad on sellest küll rääkinud, kuid üsna pinnapealselt, lisades, et sellesse peab suhtuma kriitiliselt. Näiteks keeleõpetaja lasi tõlkimise kursusel tõlkida ühe tekstilõigu kõigepealt õpilastel, seejärel Google Translate’il ja siis ChatGPT-l. 

Tehisaru tulek annab taas kord võimaluse mõelda, mida ja kuidas õpetada

„Tehnoloogilist innovatsiooni ei saa peatada, see liigub ikka edasi. Meil on võimalus muuta ainult enda suhtumist sellesse,“ nendib Birgy Lorenz ja meenutab, et aastal 1989 toimus ühes koolis kriis, millele järgnes tehnoloogiline revolutsioon: „Olin siis seal koolis 5. klassis. Eestis olid mitmed pered saanud ligipääsu Soome importkaubale, milleks oli ka tintenpen. Kui tintenpen kooli jõudis, arutasid õpetajad ja vanemad pool aastat, kas selline uudne kirjapulk üldse kooli lubada. See rikkuvat käekirja ja mõjuvat halvasti mõtlemisele, kuna kirjutada sai kiiremini (tekkis ebavõrdsus, sest sulepeaga kirjutajad olid aeglasemad ja ilmselt ka vaesemad). Kui aeg edasi läks, tekkisid tintenpenid, millega kirjutatut sai ka kustutada – sa ei pidanud teksti enam maha tõmbama või kõike uuesti kirjutama. See kiirustamine ja pidev võimalus ennast parandada tundus alaväärtustavat kogu õppimise protsessi, sest enne tuli kõik asjad läbi mõelda, nüüd said aga mõelda käigu pealt. Usun, et täna on mõeldamatu, et võiksime arutada midagi nii triviaalset.”

Tehisintellekti tulek annab võimaluse taas kord mõelda, mida, milleks ja kuidas koolis õpetada. „Kas koolitundide eesmärk treida referaate, drillida õppijaid heaks valikvastustega küsimustele vastajaks, elavaks entsüklopeediaks on enam hea õpetamine? Ilmselt on selliste oskustega tegelased oma töö juba robotitele kaotanud. Ka PISA testis vaadeldakse, kui palju on õppijaid, kes suudavad lahendada kõrgema astme probleemülesandeid. Seda peaksime enam õpetama ka koolis. Et mõista, kas keegi on midagi päriselt ära õppinud, hindame tema oskusi, teadmisi ja väärtushinnanguid faktide, teooria, protseduuride kui ka teadlikkuse saavutamise kaudu,“ mõtiskleb Birgy Lorenz. Tema sõnul on kooli ülesanne arendada inimest, mitte keskenduda nii väga sellele, mis tehnoloogia abil seda tehakse. Täpselt samamoodi, nagu tuli kooli tintenpen, tulid ka kalkulaatorid, arvutid, laboriseadmed, simulatsioonivahendid ja virtuaalreaalsus. Ning nüüd ka tehisintellekt.

Hirmu saab maandada teadlikkust tõstes

Et saada tehisintellekti kasutamisega seotud hirmudest üle, soovitab Birgy Lorenz seda tööriista tundma õppida. Kui sa ei saa aru, kas töö on teinud õppija ise või robot, tasub kontrollida õpilast kuidagi teistmoodi. Tema sõnul võiksid õpetajad õpilastele näidata, et nad kasutavad tehisaru ka ise, ning siis üheskoos katsetada, mis töötab ja mis mitte. „Kui aidata õpilastel õppimist mõtestada ja selgitada neile, miks peab tegema tööd ise, mitte andma seda robotitele, siis õpilased AI-d lubamatult kasutama üldiselt ei kipu,“ usub ta ja lisab, et õpilased saavad väga hästi aru, et neile ei ole kasulik olla rumalam kui robot.