Õpetaja päevik ⟩ Liza Helisma
„Õpetaja päevikut“ täidab seekord Peetri Lasteaia-Põhikooli klassiõpetaja Liza Helisma. Kuidas ta leidis tee õpetamise juurde, millisest haridusmaailmast ta unistab ning milliseid soovitusi jagab õpetaja vaimse tervise hoidmiseks?
Olen õpetaja, sest ma tahan, saan ja oskan. Ma ei ole klassikaline näide õpetajast, kes ütleb: „Mulle meeldivad lapsed ja soovin maailma muuta ning õpetajaamet on olnud mu unistus lapsest saati.“ Kui lõpetasin gümnaasiumi, ei olnud mul kaugeltki plaanis õpetajaks õppida. Tõtt-öelda ei olnud ma sellele kunagi isegi mõelnud. Minu õde, kes on alati olnud minu suunaja ja toetaja, andis mulle selle idee päev enne ülikooli sisseastumiskatseid Ta soovitas mul proovida, sest ma olevat omamoodi huvide ja vaadetega inimene, kellele õpetajaamet sobida võiks. Pealegi saaksin õpetajaametis olla kui Hunt Kriimsilm ja tegelda mitmesuguste teemadega. Ma pole päevagi kahetsenud, et ülikooli kandideerisin. Olin täiesti ettevalmistamata, aga ometi sain kooli sisse. See oli parim otsus minu elus!
Õpetajaks kujunemise teel on suurt rolli mänginud minu enda õpetajad 1. klassist kuni ülikooli lõpuni, kas siis suurepäraste eeskujude, õpetajate või õppejõududena, kellel oli minusse usku. Ka oma töös pean akadeemiliste teadmiste kõrval väga oluliseks eeskuju, humaansust ja südamlikkust.
Õpetajana paneb mu silma särama õpilaste eduelamus. Kui kirjatäht õnnestub või kui Mati ja Jaan pärast väikest konflikti taas omavahel rõõmsalt mängivad. Igas tööpäevas on killukesi, mis silma särama panevad, olgu see siis mõne lapse meisterdatud medal parimale õpetajale või taskust võetud natukene sulanud komm, et näe, õpetaja, ma tõin selle sulle. Mainimata ei saa jätta ka ülitoredaid kolleege, kellega saab päevas kas või korraks õpetajate toas mõne humoorika ja toreda vestluse pidada. Ägedate kolleegideta säraks mu silm ilmselt poole vähem, nemad on mu jõuallikas ja tugi, milleta ma oma tööd ette ei kujuta.
Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: kuula, vaata, huumor, kallistused ja rõõm.
Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt jõusaalis, sest vaimne töö nõuab füüsilist tasakaalu. Mitte, et klassi ees saaks vähe võimeldud ja treppidest üles-alla joostud, aga see on minu aeg, kus saan oma mõtetega üksi olla ja samal ajal end liigutada. Mõnikord võib mind kohata ka kinos, kodus diivanil raamatut lugemas või oma kahe husky’ga metsas jalutamas. Samuti veedan aega oma pere ja enda jaoks oluliste inimestega, sest emotsioonidesse ja mälestustesse investeeritud aeg on parim. Need kõik on minu jaoks väga meeldivad tegevused ja ma naudin seda, et pärast tööpäeva saan end koolielust enamasti välja lülitada ja teha seda, mis mulle meeldib.
Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle olla rahus ja vaikuses, süüa midagi head, lugeda raamatut või vaadata mõnda head filmi – need tegevused toidavad hinge ja kõhtu. Ka looduses viibimine aitab mõtteid värskendada ja raske tööpäeva turjalt raputada.
Hoian end oma valdkonnaga kursis peamiselt Õpetajate Lehte lugedes, samuti jälgin haridusuudiseid. Huvitav ja põnev on jälgida haridusteemalisi kontosid Instagramis. Sealt leiab ka õpetajate kontosid, kus jagatakse põnevaid nippe ja ideid. Väga oluliseks ja silmiavardavaks pean kolleegidega hariduselu üle arutlemist ja mõtete vahetamist.
Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see õpetajaameti vähene atraktiivsus. Tegelikult on õpetajaamet äge, loominguline ja mitmekesine. Ma ütlen alati uhkusega, et olen õpetaja. Aga tean ja näen ka seda, et vahest ongi õpetajal raske selga sirgu ajada, sest tema palk ei ole tippspetsialisti vääriline. Või võtab suhtlus lastevanemate ja õpilastega mõnikord nii läbi, et võidki mõtlema hakata: kes ma siis nüüd olen ja mis see õpetajaamet üldse väärt on.
Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt politseinik, sest minu ema oli pikalt selles ametis ja tema tööd kõrvalt jälgides tundus see väga põnev. Senini arvan, et kui ma ühel päeval enam õpetaja ei ole, siis pööran pilgu selles suunas.
Meeldejääv hetk minu õpetajatöös on selline, mille meenutamine võtab praegugi silma märjaks. Eelmisel õppeaastal enne kevadist koolivaheaega oli mul elus raske hetk ja puhkesin keset tundi lihtsalt nutma, ja seda lohutamatult. Lapsed ehmusid, sest arvasid, et nemad on mu nutuhoo põhjustanud, kuid nii see polnud. Õpetaja on ka lihtsalt inimene koos oma emotsioonide ja tunnetega ning minu silmades vallandas väike asi suure uputuse. Tol päeval ma tunde jätkata ei suutnudki ja läksime kõik selliste veidrate emotsioonidega koolivaheajale. Kui ma siis pärast vaheaega esmaspäeval klassi astusin, oli klass imeilusasti kaunistatud: laes rippusid roosad lipukesed, tahvel oli kaetud kuldsete narmastega, aknal oli minu nimetähtedest kaunistus, suur ja uhke. Aga minu lapsed olid sel päeval kuidagi eemalolevad ja vaiksed. Tundsin end juba halvasti ja kartsin, et olen neid kuidagi riivanud. Aga oh ei, järgmisel hetkel tulid nad kogu kambaga lauldes klassi, kõigil käes lilled, kommid, kingitused ja kaardid. Minu laud nägi välja uhkem kui sünnipäeval. Seda tunnet on raske kirjeldada ja sõnadesse panna. Need kümneaastased lapsed soovisid, et ma tunneksin ennast paremini ja teaksin, et olgu mis on, nemad on minu jaoks olemas. Nad hoolisid minust nii väga! Ja mina jälle nutsin, seekord liigutusest. Nagu eespool mainisin, pean väga oluliseks õpetada lastele inimlikkust ja oma tunnete väljendamist. Sel hetkel tundsin, et minu kõrval on lapsed, kes on oma noorest east hoolimata väga hoolivad ja armastavad. Oli äärmiselt uhke tunne olla nende õpetaja.
Soovin teistele õpetajatele rohkelt positiivsust sel teekonnal. Alati saaks ja võiks olla paremini – veel paremad tingimused, suurem palk ja väiksem koormus. Aga ometi tuleme ikka ja jälle iga päev koolimajja ja tegeleme lastega, andes endast parima. Ja kui on valida, kas teha seda vaikselt, mornilt ja emotsioonitult või rõõmsalt ja heatujuliselt, siis viimane variant on kindlasti parem. Hea tuju on ka tervisele kasulik!
Unistan haridusmaailmast, kus õpetaja palk on tippspetsialisti vääriline. Kus õpetaja tunneb, et teda ja tema ametit väärtustatakse. Kus õpilased on põhikoolis motiveeritud õppima ja avastama. Kus tehisintellekt ja nutiseadmed ei võta üle laste loovust. Kus õpilased saavad vabaduse õppida aineid, mis on nende jaoks huvitavad ja toetavad nende potentsiaali.
Kommentaar päevakajalisel teemal
Kuidas saaks õpetaja oma vaimset tervist hoida?
Õpetaja on ametinimetus ja iga ameti taga on inimene, kes peab enda esikohale seadma. Me töötame küll selleks, et elada, aga ei ela selleks, et töötada. Elus on ka palju muud, tuleb leida töö ja muu elu tasakaal. Olen ise depressiooni ja ületöötamist kogenud ega ütle seda kergekäeliselt: palju annab ise ära teha, et neid muresid ennetada või nendest üle saada. Lähtume oma koolis S. R. Covey „Väga efektiivse inimese seitsme harjumuse“ põhimõtetest. Seitsmes harjumus on sae teritamine ehk teisisõnu – tühi kott ei seisa püsti. Tuleb tegeleda enda jaoks meeldivate asjadega, veeta aega lähedastega, armsate ja meeldivate inimestega, ammutada energiat loodusest ja loomadelt, lahutada meelt ja vahel võib lubada endale ka lihtsalt molutamist. Kui aga on tunne, et ise ei saa end enam mitte kuidagi aidata, tuleb rääkida kolleegi, ülemuse või kas või perearstiga. Vaimse tervise teemad ei ole tabu ja vaimsete probleemide käes vaevlevaid inimesi on meie ümber rohkem, kui arvata oskame. Optimistliku inimesena arvan, et kui meie, õpetajad, asetame end oma elus esikohale, oskame valida endast ja oma heaolust lähtuvalt ega unusta tegeleda meeldivate asjadega, on meie saag teritatud ja nii ka vaimne tervis hoitud.
Aitäh Lizake! Väga emotsionaalne lugemine minugi jaoks. Oled valinud õige tee, see on tõsi. Emana ei ole mina sind kannustanud ega innustanud. Kõik, mis sul on, oled saavutanud ise, omal jõul ja oma pealehakkamisega. Olen uhke sinu üle – nii täna, homme kui iga järgmine päev, mil oled minu laps. Ja seda oled sa igavesti. Kaunist saabuvat ametipäeva sulle ja su Peetri kolleegidele! Head ametipäeva ka lasteaednikele, kõigile teile seal! Mu kaks lapselast teil seal kantseldada, aitäh. Teadke peetrikad, et Liza on teist alati hästi rääkinud. /Naeratan lõppu!/