Rännaku lasteaias tuntakse rõõmu pärimusmuusikast
Marika Moks laseb sageli lastel endal välja pakkuda, millist laulu nad tahavad laulda. Foto: Tiina Vapper
Aasta lasteaiaõpetajaks valiti tänavu Tallinna Rännaku lasteaia muusikaõpetaja Marika Moks, kes on pannud lapsed pärimusmuusikat hindama ja armastama.
Rääkige palun, kuidas teist lasteaia muusikaõpetaja sai?
Õppisin Tallinna riiklikus konservatooriumis üldhariduskooli muusikaõpetajaks. Huvitaval kombel on elu läinud sedapidi, et alustasin täiskasvanute õpetamisest ja jõudsin lasteaialasteni. 30 aastat tagasi suunati mind pärast kõrgkooli lõpetamist Tartu pedagoogilisse kooli tulevasi õpetajaid õpetama. Ehkki mul õpetamise kogemus puudus, olin algul praktikajuhendaja ja hiljem andsin ka metoodikatunde. 1990. aastatel tulin tagasi kodulinna Tallinna ning töötasin kolm aastat põhi- ja keskkooli muusikaõpetajana. Pärast tütre sündi läksin tööle Nõmme noortemajja, kus viisin ühtekokku 19 aastat läbi muusikaringe ja juhatasin 11 aastat poistekoori. Just mängustuudios sain tööst mudilastega maigu suhu. Kui Rännaku lasteaia direktor Pille Siimpoeg mind vastloodud Rännaku lasteaeda muusikaõpetajaks kutsus, olin kohe nõus. Eelmisel nädalal pidas lasteaed kaheksandat sünnipäeva, mina olen siin ametis olnud kolm kuud vähem kui kaheksa aastat.
Igal õpetajal on oma põhimõtted. Millele teie rõhku panete?
Mul on kaks vaala, millele toetun. Üks on rahva- ehk pärimusmuusika, teine Orff-pedagoogika, mis rõhutab inimese ja muusika terviklikkust ning mille elemendid on kõnel põhinev rütm, laul, liikumine, improvisatsioon ja pillimäng. Pärimusmuusika puhul paelub mind vanade laulude jõud ja vägi, milles on meditatiivsust ning mis annab võimaluse improvisatsiooniks. Näiteks on meie laste suur lemmik etnotöötlustega tuntuks saanud ansambli Trad.Atack! lugu „Oh oleks minu olemine”. Keerukatest sõnadest hoolimata läheb see lastele nii korda, et nad tahavad seda ikka ja jälle laulda.
Kas te Entel-Tenteli laule ei laulagi ?
Laulame, aga harva. Olen kuulnud lugusid, et mõnes lasteaias laulavad lapsed praeguseni sama repertuaari, mida nende vanemad omal ajal. Mul on selliste üleekspluateeritud laulude suhtes tõrge. Konservatooriumi lõpetamisest saati olen ostnud endale peaaegu kõik lastelaulude noodid ja lastele mõeldud laulikud ning igas laulikus on üks-kaks mind kõnetavat laulu. Kui laulus on rosin sees, õpivad ka lapsed rõõmuga. Sobiva laulu võib leida mõnelt plaadilt või ükskõik kust, kas või raadiot kuulates või telesaadet vaadates.
Esineb ansambel kahe kandle, ukulele ja kitarriga.
Foto: Tallinna Rännaku lasteaed
Mida lapsevanemad selle kohta arvavad?
Algusaastatel juhtus, et käidi direktorile kurtmas ja küsimas, miks me ei laula laule, mida lasteaias alati on lauldud. Selgitasin siis, et raske on emotsiooni edasi anda, kui laul on minu enda jaoks igav ning ammendunud. Imetlen neid rokkbände ja soliste, kes esitavad samu laule silmade särades 30 aastat järjest. Tahan proovida uut, seda enam, et lastelegi meeldivad rahvalaulud. Aga me ei piira end ainult rahvalauludega, kõige tähtsam kriteerium on, et lugu oleks äge. Vaatan, et see laste hääleulatusele sobiks, hea emotsioon kaalub oskused üles. Olen lasknud ka lastel endal välja pakkuda, mida nad tahavad laulda. Kevadel valis üks rühm välja Karl-Erik Taukari „Seitsme tuule poole”. Neid saatis lapsevanematest moodustatud bänd: üks isa mängis metsasarve, teine tuubat, üks ema oli klaveri taga – kõik olid rahul ja õnnelikud. Eelmise aasta põnev ettevõtmine oli ka „Rännak suurde maailma”, kus iga rühm sai tutvustada üht maad. Nii käisime mängult ära Lapimaal, Soomes, Venemaal, Itaalias, Armeenias ja Jaapanis ning õppisime nende rahvaste laule ja tantse. Jaapanlastel on toredad näpumängud, mida nad peavad peenmotoorika arendamisel väga oluliseks.
Kuidas üks muusikatund välja näeb?
Olen võtnud eesmärgiks, et see oleks hästi mitmekesine. Me ei kasuta peaaegu üldse fonogramme, laulame ise, kusjuures rütm ja liikumine kuuluvad alati laulu juurde. Olen teadlikult püüdnud tekitada lastes tantsumõnu. Tahan, et nad tantsiksid enda rõõmuks, tunneksid mõnu oma keha valitsemisest, liigutustest, muusikas olemisest. Orff-pedagoogikas algabki kõik sõnarütmist, edasi tulevad keharütm ja rütmipillid.
Kui palju te pillimängule rõhku panete?
Püüan jõudumööda igas tunnis mõnd pilli kasutada. Kuna paraku kõigi jaoks kõlapulki, kastanjette, triangleid, trumme ega muid pille ei jätku, peab nuputama, et igal lapsel oleks võimalus midagi mängida. Oleme kasutanud helide tekitamiseks ja rütmi löömiseks ka papptaldrikuid ja plasttopse, aga mulle meeldib siiski, kui lapsed saavad päris pille mängida. Teine asi on, et rühma jagu lapsi on pillimängu õpetamiseks liiga palju. Lapsevanemate soovil viin lasteaias juba viiendat aastat läbi pärimusmuusikaringi, mille kaudu olen üsna palju pillidesse investeerinud. Lisaks on meid sponsoreerinud minu abikaasa, kes valmistas meile kümmekond väikekannelt ise.
Kui populaarne on pärimusmuusika ring?
Väga populaarne. Kuna rühma ei saa võtta üle 12 lapse, muidu kaob ringi mõte, oli meil eelmisel aastal lausa viis rühma, kus käis kokku 60 last. Sel aastal tahtsin piirduda kolme rühmaga, aga elektroonilisel registreerimisel sai 36 kohta kahe tunniga täis ning tegin suure huvi tõttu ühe rühma veel juurde. Et jõuda ka mingite muusikaliste tulemusteni, käime koos kaks korda nädalas. Lapsed on rühmades vanuse järgi, aga õpime sageli üht ja sama lugu, tehes seda vanusele vastavalt – kes laulab, kes mängib rütmipilli, kes kannelt või ksülofoni. Ühel hetkel saame koos musitseerida – igaüks teeb oma asja ja kokku saab suur lugu. Eelmisel aastal oli lasteaias ka oma ansambel kahe kandle, ukulele ja kitarriga. Need lapsed läksid sügisel kooli ja tuleb uued välja koolitada.
Milliseid pille te ise mängite?
Mängin klaverit, kitarri, plokkflööti, väikekannelt, ukulelet, pisut akordionit ja Hiiu kannelt. Olen õppinud ka rahvakannelt ja viimati tegin tutvust karmoškaga. Saatepillina kasutan peamiselt kitarri, ukulelet ja väikekannelt, klaverit peaaegu üldse mitte. Klaver kõlab lapse häälest üle ja õpetaja on selle taha justkui aheldatud. Keelpillidel on mahe tämber ja nendega saab laste keskele minna.
Kas kõik lapsed saab laulma õpetada?
Usun, et saab. Huvihariduse ajast on mul kogemus mõne lapsega, kes esimesed paar-kolm aastat üldse viisi ei pidanud, aga praegu laulavad ansamblis või kooris. Kui oleksin nad ära saatnud, poleks nad selleni jõudnud. Kui väga rangelt viisipuhtust taga ajada, ei julgegi laps ühel hetkel enam laulda. Pigem peab õpetaja julgustama last häält tegema ja suunama teda tasapisi sellesse sängi, kust õige viis tulema hakkab.
Olete oma lasteaias maha pidanud ka laulu- ja tantsupeo.
Jah, igal kevadel on lasteaias kavas üks suur pereüritus ja kolm aastat tagasi tuli ühel õpetajal mõte korraldada emadepäeva puhul laulupidu. Lastekoori kõrval astus üles spetsiaalselt selle sündmuse puhul kokku kutsutud isade koor, kokku 40 isa, kellega me eelnevalt mitu korda kokku saime ja proovi tegime. Üks lauludest, mis laulupeol kõlas, oli sellel aastal ülipopulaarseks saanud Curly Stringsi „Kaugel külas”. Hästi tore oli kuulata, kuidas tüdrukud laulsid, et „tahan saada pruudiks teiseks juuniks”. Kuna laulupidu läks korda, järgnes sellele aasta pärast loogilise jätkuna tantsupidu.
Järgmisel aastal toimub 1. juunil, lastekaitsepäeval esmakordselt Tallinna lasteaedade laulupidu, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Repertuaar on juba teada, kavas on üheksa laulu, kaht neist oleme juba õppinud. Igast lasteaiast saab laulupeost osa võtta kümme last, kokku laulab selles suures ühendkooris üle tuhande mudilase. Kõige keerulisem ongi need kümme last välja valida. Olen mõelnud, et õpetan laulud selgeks kõigile lastele ja saame neid lasteaiapidudel koos laulda.
Kui tähtis roll on muusikaõpetajal lasteaias?
Väga tähtis. Ka kõik väliskülalised on imetlenud, kuidas Eesti lasteaedades muusikaõpetus korraldatud on. Kui vahepeal oli kuulda arvamust, et lasteaedadesse polegi tingimata muusikaõpetajat vaja, tegi see kurvaks. Rühmaõpetaja, kes viisi ei pea, ei saa anda muusikatunde. Osa lapsi kuulebki sel juhul muusikat ainult plaadi pealt ja laste ettevalmistus kooliks jääb ebaühtlaseks. Muusika arendab last üldiselt – lisaks puht muusikaoskustele ka tema koordinatsiooni, peenmotoorikat, tähelepanu jagamise võimet, koostööd, esinemisjulgust ja palju muud. Olen näinud, kuidas beebikoolis käimine lapsele kasuks tuleb, nende laste rütmitunne ja muud muusikalised oskused on teiste omadest mitu sammu ees. Aju-uuringud näitavad samuti, et muusika on arengus oluline ning aitab tasakaalustada ajupoolkerade tööd. Näeksin hea meelega, et lasteaias oleks kahele muusikatunnile lisaks ka üks tund rütmikat. Laste koordinatsioon on viimasel ajal väga halb. Et nad ei liigu piisavalt – peamiselt töötab pöial – ja neid viiakse igale poole autoga, on üks põhjus, miks käed-jalad sõna ei kuula. Oma keha valitseda on väga oluline.
Mille poolest muusikaõpetaja töö koolis ja lasteaias erineb?
Õpetasin koolis palju aastaid tagasi, aga oma seitsmendas klassis käiva õetütre pealt näen, et nad õpivad muusikat pigem teoreetiliselt ja kirjutavad kontrolltöid, muusika isetegemise puudutust on vähe. Lasteaias on selleks võimalusi rohkem. Ainekava on vaba ja mänguline, kõiki tegevusi saab lõimida ja ükski aasta ei sarnane teisega. Tunnen, et mulle on oluline lastega koos muusikat teha. Samas on see, et olen muusikat sügavuti õppinud, väga palju kasuks tulnud. Mida rohkem on õpetajal teadmisi, seda avaramalt ta mõelda ja laste muusikamaitset suunata oskab.
[…] Marika Moks räägib oma tööst Tallinna Rännaku Lasteaia muusikaõpetajana. Palju õnne Marikale Aasta Lasteaia Õpetajaks nimetamise puhul!!! https://opleht.ee/2017/10/rannaku-lasteaias-tuntakse-roomu-parimusmuusikast/ […]