Keeleõpe muutunud õpikäsituse prismas
Mida ma nüüd oma õpilastega teistmoodi teen kui näiteks 15 aastat tagasi? Kõike, mis toetab koosõppimist ja kaasahaaratust, mis ongi muutunud õpikäsituse üks põhiaspekte. Usun, et paljud kolleegid leiavad sellest artiklist äratundmisrõõmu.
Sattusin lugema Mati Heidmetsa artiklit „Muutunud õpikäsitus – mis see on”? ning paratamatult viisid mõtted oma tundide analüüsini. Jällegi pidin tõdema, et olen täiesti orgaaniliselt ja loomulikult jõudnud olukorda, kus suurt osa tundides toimuvast saab vaadelda muutunud õpikäsituse prismas.
Seega võib öelda, et tõesti, ka minu õpikäsitus on aastatega muutunud. Aga mida ma siis nüüd oma õpilastega teistmoodi teen kui näiteks 15 aastat tagasi?
Avaldasin oma esimese inglise keele õpiku „All the World’s a Puzzle” sajandivahetusel ning juba selles õpikus suunasin õppureid pikemaid eesmärke seadma – iga peatüki juurde kuuluv kogemuslik ülesanne või projekt eeldas õpiku abil teatud sõnavara ja keelestruktuuride omandamist, mis olid vajalikud õppetükki kokku võtva projektülesande sooritamiseks.
Selleks võis olla esitluse koostamine, infovoldiku kokkupanek, rühmatööna ajalehe väljaandmine jne. Olen selliste ülesannetega, kus õppurid saavad kohe ka õpitut demonstreerida, jätkanud tänaseni. Veidi on muutunud vorm ja vahendid, sest nüüd on pea igal õpilasel nutitelefon ning internetiühendus, seega saab teha videoülesandeid või ühiselt dokumente ja esitlusi koostada.
Huvitavad ülesanded
2016. aasta kevadel koostasid kõik 11. klassi õpilased rühmatööna videoülesande Shakespeare’i aasta tähistamiseks. Õpilased said teema valida ise, ainsaks kriteeriumiks oli seos kuulsa kirjanikuga.
Noored lähenesid ülesandele väga loominguliselt – valmisid minutilised filmid Shakespeare’i loomingu ainetel, eluloost, tema kasutusele võetud sõnadest, isegi kirjanikku tsiteerivatest ulmefilmidest jne. Töö käigus õpiti nii koostööd ja üksteise arvamusega arvestamist, videotöötlust kui ka uusi fakte ning sõnavara. Õpilaste tagasiside projektile oli väga hea ning töö käigus ja tulemusi vaadates ei õppinud ainult õpilased, vaid ka õpetaja.
Ka pööratud klassiruumi võimalusi olen kasutanud juba aastaid. Kuna olen õpikute juurde koostanud ka wiki-õpikud, kus kogu õppematerjal on kättesaadav (sh lugemistekstide audiofailid) ja ülesanded interaktiivsed ning tihti mängulised (näiteks Quizleti ülesanded sõnavara õppimiseks), siis saavad õppijad töötada ka iseseisvalt väljaspool kooli (näiteks võistlustel käijad).
Samuti on kõigil võimalus iseseisvalt, omas tempos harjutusi sooritada ning vastuseid kontrollida – seega saab klassis tegeleda vaid probleeme tekitanud küsimustega. Ka sõnavara õppimisel on võimalik testist pääseda, kui saata õpetajale käsiloleva peatüki sõnamängus kõrgele tasemele jõudmist kinnitav ekraanipilt.
Filmid aitavad
Olen julgelt ära kasutanud ka internetis levivaid võimalusi – näiteks eri valdkonda kuuluvat videomaterjali. Tihti palun õpilastel leida neid huvitav vaatenurk käsitletavale teemale ning jagada esinejate (näiteks TED Talkide põhjal) vaateid antud valdkonnale.
Mõnikord aitab keeleõppes ka filmi vaatamine – näiteks keskkonnateema puhul olen igal aastal vaadanud õpilastega filmi „Erin Brockovich”, mille põhjal õpilased teevad ülevaate käsitletavatest probleemidest ning valivad filmist välja 3−5 uut sõna, mida oma klassikaaslastele õpetavad (ühistöö GoogleSlidesi kasutades).
Sõnade omandamise kontrollimiseks koostan testi Socrative.com keskkonnas, mis võimaldab õpilastel sisestada vastused oma telefonis ning annab kohest tagasisidet. Kõige olulisemaks kujundatavaks õpioskuseks filmide vaatamise juures pean uue sõnavara märkamist (ka edaspidises elus) ja õppimist igas võimalikus kontekstis.
Kaaslaste õpetamine
Loomulikult kasutan tunnis ka rollimänge, näiteks korraldame pressikonverentsi mingil teemal, ja teisi mängulisi võimalusi (lauamängu ajavormide kordamiseks või kinnistamiseks).
Minu kõige uuem avastus on olnud kirjalik väitlus, kus õpilased lepivad gruppides kokku oma põhiargumendid etteantud teemal ning iga meeskonnaliige kirjutab siis oma väite (koos seda toetava tsitaadi või refereeringuga) ning toob välja vastasmeeskonna väite nõrgad küljed. Selline ülesanne õpetab lisaks refereerimisele ja keeleaspektidele ka ajaplaneerimist ning koostööd. Kui teha selline ülesanne nädala jooksul neljaliikmelistes meeskondades, siis peab iga õpilane esitama oma argumendid kindlaks kuupäevaks, et teised meeskonnaliikmed saaksid ka tähtajaks oma mõtted esitada.
Samuti on meie kooli gümnaasiumiklassides inglise keele tundides kohustuslik kaaslaste õpetamine ehk siis esitluste tegemine ning aktiivset osalemist nõudvate ülesannete koostamine.
Ülipopulaarsed on Kahoot.it keskkonnas loodud kordamisülesanded (nii sõnavara, keelendite kui ka näiteks Inglise ajalugu puudutavate faktide kordamiseks), kuid ka võistlused (nii meeskondades kui ka individuaalselt). Õpilane saab poolaasta alguses valida teema, mille kohta ülesande koostab ning läbi viib.
Kui gümnaasiumi alguses on üsna keeruline õpilastele selgitada, milles sellise ülesande idee seisneb (et mängulisusest hoolimata on fookuses õppimine), siis pärast paari esimest kuud on initsiatiiv juba õpilaste käes.
Paar aastat tagasi sattusin poole aasta pealt asendama 12. klassi õpetajat ning juurutasin kaaslaste õpetamist ka nende peal. Ühele tüdrukule sattus ülesanne, kus oli vaja enne eksamit esseede kirjutamine üle korrata. Alguses üritas neiu küll argumenteerida, et ta ei oska esseesid hästi kirjutada ning seega ei sobi seda õpetama. Kuna aga teised teemad olid juba ära valitud, siis leppis ta oma ülesandega ning sai väga hästi hakkama. Noored oskavad vajadusel interneti abil endale asjad väga kenasti selgeks teha.
Kui nädal hiljem kirjutatud esseesid õpilastele kätte jagasin, hakkas tüdruk nutma – rõõmust! See oli esimene essee, mille eest ta väga hea hinde sai. Seega oli vähemalt üks õpilane esseede kordamise ülesandest tõeliselt õppinud.
Kui eelnev kogemus kokku võtta, siis võib öelda, et kõik need tegevused toetavad koosõppimist ja kaasahaaratust, mis ongi muutunud õpikäsituse üks põhiaspekte. Mulle on oluline ka see, et teaksin, mida mu õpilased vajavad ning tundidest ootavad. Seega seame iga veerandi alguses endale eesmärgid (nii individuaalsed kui ka klassis omad) ning iga kuu lõpus kogun õpilastelt tagasisidet, mida saan arvestada oma edasiste tundide planeerimisel.
Samuti on huvitav jälgida, kuidas tagasiside aastate lõikes ülesannete ja/või õpilaste puhul muutub ja mõjutab minu õpetamisfilosoofiat.
[…] https://opleht.ee/2017/01/keeleope-muutunud-opikasituse-prismas/ […]