Õpilane kui läbirääkija
Viimsi gümnaasiumi noored harjutavad praegu läbirääkimiste tehnikaid. Kevadeks asutakse Viimsi valla rahvaga läbi rääkima. Õpilased ja ametnikud võtavad ette Viimsi elu mingi terava probleemi ja lepivad siis selle lahendamise viisis kokku. Foto: Tobioas Tikenberg
Georg Merilo.
Mul on unistus, et kõik inimesed oskaksid läbirääkimisi pidada, ütleb kauaaegne läbirääkimiste õpetaja Georg Merilo.
Ma tahaks, et Eesti oleks esimene riik maailmas, kus läbirääkimised on koolihariduse osa, nii et iga õpilane mõistaks, kuidas peab maailmas asju ajama, ütleb Georg Merilo. Läbirääkimiste oskus peab olema niisama loomulik nagu esimene hingetõmme. Hakkan hingama ja hingangi. Õpin läbi rääkima ja teen seda siis kogu aeg, lisab Merilo.
Georg Merilo on OÜ The Negotiating Man asutaja ja juht ning 17 aastat läbirääkimiste pidamist õpetanud, seda nii ettevõtetes kui ka koolides. Ta ütleb, et tänapäeva Eestis on vähe konstruktiivsust ja palju vastandumist. Tööandja vastandub töövõtjale, õpetaja õpilasele, laps vanematele, rahvas valitsusele jne. Merilo soovib, et vastandumist oleks vähem, ja sellepärast ta läbirääkimisi õpetabki. Talle on vahel öeldud, et ta on idealist, kui ta tahab üksinda ühiskonna mentaliteeti muuta. „Võib-olla olengi. Kuid idealist, mitte naiivik. Kuna ma siiralt usun, et läbirääkimisoskusest on meie ühiskonnale kasu, siis tegelengi sellega,“ kommenteerib Georg Merilo ise. Ta lisab: „Ühes suures ettevõttes, kus me läbirääkimiste koolituse korraldasime, lühenes läbirääkimiste aeg 6–7 korda. Mitte 6–7 minutit, vaid 6–7 korda. See on piltlik näide läbirääkimiste õppimise vajalikkusest.“
Esimesed edusammud
Georg Merilo on leidnud endale juba mitmeid mõttekaaslasi. Näiteks Viimsi vallavalitsuse juhtkond on tema läbirääkimiste kursused läbi teinud ja neil on kavas läbirääkimist õpetada oma valla kõigile töötajatele. Alanud aastal on neil kavas Viimsi kogukonna täiskasvanute ja keskkoolinoorte näidisläbirääkimised, kus võetakse ette üks Viimsi terav probleem ja lepitakse siis selle lahendamise viisis kokku. Ta on õpetanud läbirääkimisi Vändra ja Võru gümnaasiumis ning Vanalinna hariduskolleegiumis.
Georg Merilo on õpetanud läbirääkimisi ka kunstiakadeemias. Teatavasti tehakse kunsti tihti projektitoetustega ja siis on vaja osata oma projekti põhjendada ehk rahas viisakalt kokku leppida. Sama oskust vajavad teadlased oma projektide põhjendamisel. Ka TÜ, TLÜ ja EBS on läbirääkimiste kursustega juhtkonna tasandil tuttav. Eesti advokatuurile on Merilo andnud mõtte, et vandeadvokaadiks võiks saada ainult see, kes on läbinud läbirääkijate gildi etteantud koolituse. Selles gildis on koguni viis läbirääkimiste õpetajat.
Kuid lisaks ülikoolidele on Georg Merilo õpetanud läbirääkimisi ka endiste sõltlaste rehabilitatsioonikeskuses. Selgus, et just läbirääkimiste klassikalisi tehnikaid valdav inimene suudab saatuse hammasrataste vahele jäänud inimestega läbi rääkida nii, et need ennast väärikana tunnevad. Merilo on käinud suvekoolis, kus Valdur Mikita pidi rääkima sellest, kuidas puud ja põõsad omavahel läbi räägivad, tema aga selgitama, kuidas inimesed saaksid niisamuti käituda. Kahjuks ei saanud Mikita sinna tulla.
Mis Merilot tõsiselt rõõmustab, on see, et ka haridus- ja teadusministeeriumis ning Innoves on ta ühe kahepäevase koolituse läbi viinud. Tagasiside on olnud kiitev. Osalejad on öelnud, et läbirääkimised peaksid olema kooli õppekavas.
Läbirääkimiste kultuur kodus ja koolis
Ühiskonna vastuolusid pehmendaks läbirääkimiste kultuur kindlasti. Inimesed ei keskenduks enam üksnes vastandumisele, vaid otsiksid aktiivsemalt ühisosa ja lahendusi. Ent mida uut tooksid läbirääkimiste vaim ja oskused perekonda ning kooli? Georg Merilo oli nõus selgitama.
Kas perekonnas peab oskama läbirääkimisi pidada?
Georg Merilo: Loomulikult. Eriti hea läbirääkija perekonnas on laps. Ta küsib: „Kui ma põranda puhtaks pühin, kas ma siis kommi saan?“ Nii rakendab ta läbirääkimistele omast ühise kasu põhimõtet. Puberteedist alates on perekonnas arusaamatusi tihti ja siis on vaja õpetada läbirääkimisi nii noorukile kui ka tema vanematele. Inimesed lahutavad. Kui laps tunneb läbirääkimiste tehnikaid, saab näiteks küsida: „Ema, mis tingimustel sa oled nõus isale andestama?“ Lapse selline küsimus desarmeerib ilmselt mõlemad vanemad.
Laps kui läbirääkija. Äkki hakkab endale eeliseid välja kauplema?
Läbirääkimiste keskne põhimõte on ühine kasu, seega ei saa laps ainult iseenda huvidest lähtuda ja üle piiri minna. Olen kuulnud noorukite koolitajast, kes olevat soovitanud iga töö eest, mis nad kodus teevad, vanematelt raha küsida. Lapsevanematel tõusid seda kuuldes juuksed peas püsti, ja seda õigusega. Korralikud läbirääkijad saavad köögis laua ümber kokku ja arutavad ühiselt, kuidas perekonna eelarvet niimoodi kasutada, et iga pereliige sellest kasu saaks. On hea, kui laps on selliste küsimuste puhul samuti aktiivne läbirääkija, sest nii saavad paljud perekonna asjad talle selgemaks ja kaob ka kiusatus endale eritingimusi välja kaubelda.
Kus on õpetajal vaja osata läbi rääkida?
Kõigi koolielu ülesannete täitmisel, palgaläbirääkimistel, uue töökoha taotlemisel jne. Ent asutuse juht peab samuti läbirääkimiste peamisi põhimõtteid teadma. Näiteks peab ta töötajaid veenma, et päriselt tahab neile rohkem palka maksta. See on ju loogiline, sest läbirääkimiste põhimõte on ühise kasu otsimine. Kui ma ühe firma juhtkonnale seda rääkisin, vaatasid nad mind suurte silmadega ja pärast tulid täpsustama, mida ma õieti mõtlesin. Soovitasin neil oma töötajad kokku võtta ja selgitada neile, missugustel tingimustel on võimalik neile kõigile kümme korda suuremat palka maksta – mida peaks igaüks selleks tegema. Nii hakkab töötaja mõtlema, mida saab tema oma palga tõstmiseks teha, ja tunneb end kollektiivi väärilise liikmena. Mitte mingil juhul ei tohi koolijuht õpetajale öelda, et hea küll, ma annan su väljapressimisele järele ja maksan selle mõne euro rohkem. Selline lähenemine solvab õpetajat ja lõhub kooliperet.
Meeskonnatöö eeldab samuti läbirääkimisi.
Uus suundumus on õppeainete lõimimine, aga selle vundamendiks on aineõpetajate põhjalikud läbirääkimised. Ma olen õpetanud läbirääkimisi õpetajatele ka, kuid pean tunnistama, et õpilased teevad õpetajatele 1:0 ära. Õpilased asuvad kohe innukalt mõlema poole ühist kasu otsima, kuid õpetaja tahab kõigepealt pikalt ja põhjalikult oma muredest rääkida. Õppeainete lõiming takerdubki praegu ilmselt selle taha, et õpetajad pole saanud kellelegi oma muredest rääkida – andke neile see võimalus!
Kas kujundava hindamise üle saab läbirääkimisi pidada?
Muidugi saab, sest selle kohta on ju palju mitmesuguseid arvamusi, milles on vaja kokkuleppele jõuda. Aga on üks paradoks: läbirääkimiste õppimine läheb siis palju paremini, kui läbirääkijad ei ole arutatava teemaga hästi kursis. Nii võiksid õpetajad läbirääkimisi harjutades parem traktorirataste standardi muutmise vms teema ette võtta. Võõra teema puhul ei takerdu nad pisiasjadesse, sest lihtsalt ei tea neid. Ka emotsioonid ei sega, sest õpetajad ei tea kedagi, kes rataste uue standardi tõttu oma töö kaotaks jms. Kujundava hindamise teemal võiksid õpetajad läbirääkimisi harjutada alles jätkukoolituse faasis.
Läbirääkimiste oskus teeb julgeks.
Olen näinud oma silmaga, kuidas õpperühma väga arglikud liikmed varsti sõna sekka ütlevad. Põhjus on lihtne – läbirääkimisi õppides saavad nad teada, kuidas oma arvamust välja öelda. Nad teavad, et seda tehakse meie-tunnet tekitades, ühist kasu otsides, teise poolde lugupidavalt suhtudes. Kui kooli õpilasesindus valdab läbirääkimisi, on tal hea julge tunne direktori kabinetti minna ja talle oma plaanidest rääkida. Ka õpetajal on kindel tunne palgaläbirääkimistele minna, kui ta teab, kuidas palgatõusust räägitakse – ikka nii, et mõlemad pooled sellest kasu saaksid.
Väitlemine ja läbirääkimised – mis suhe neil on?
Väitlemine on väga hea õppemeetod, sest väitlejad peavad ära arvama teise poole huvisid ja argumente, nad peavad elama sisse teise poole mõttemaailma. Väitlemine õpetab ka demagoogiat ära tundma. Kuid väitluse ja läbirääkimiste eesmärgid on väga erinevad. Väitleja tahab teist poolt võita või siis kompromissi, läbirääkija tahab kokkulepet, mis rahuldab mõlemat poolt. Väitlemise puhul üks pool kaotab, läbirääkimise puhul mõlemad võidavad. Samas on suur osa läbirääkimistest ju väitlemine, kuid ma ütleksin siiski, et väitlemine on läbirääkimiste satelliit, mitte keskpunkt. Väitlemine ja läbirääkimised erinevad ka väliselt. Väitlemine on tihti retoorilistele efektidele üles ehitatud, läbirääkimiste keel peab olema lakooniline, lihtne ja selge.
Kuidas levitada läbirääkimiste oskusi üle kogu maa?
Ilmselt tuleks kaasata õpetajaid, sest ma ei taha üksinda nagu kommunismitont selle teemaga mööda Eestit ringi käia. Alustuseks võiksid õppida läbirääkimisi õpetajad, kes on tegelnud väitlemisega. Kui saame neist grupi kokku, siis olen valmis neid koolitama ning koolitusele järgneval aastal neid ka koolis vaatamas käima ja toetama. Ahelreaktsiooni tekitaks see, kui üks läbirääkimiste õpetaja õpetaks seda distsipliini mitmes koolis korraga.
Mis viib läbirääkimised ummikusse?
Alljärgnevalt toob Georg Merilo välja mõned märksõnad, millel on läbirääkimiste pidamise puhul kriitiline tähtsus. Esitatud on need juhuslikus järjekorras.
Vältige hinnangute andmist! Kui läbirääkimiste ühe poole arvates on roheline katus see, mis sobib, ei ole teisel poolel mõistlik väita, et roheline katus on kole. Kuulake roheline versioon ära ja näidake siis punast katust ning paluge teisel poolel seda hinnata. Niimoodi ei ole te rohelise katuse vastu, vaid punase poolt. Ja rohelise pooldajail tekib tunne, et kokku on saanud mõnus seltskond, mis arutab katuse värvi küsimust.
Ärge hakake …! Selline väljend alandab teist poolt väga. Läbirääkija peab vastama teise poole ootustele, mitte teda tõrjuma. Otsige ühisosa, siis on sisukad läbirääkimised garanteeritud.
Rutakas tänamine. Läbirääkimiste teine pool solvub, kui teda rutakalt tänatakse ega lasta lõpuni rääkida. Õppige kuulama! Andke teisele poolele aega kolleegi, partneri või ülemusega konsulteerida.
Fakt. Olge selle sõnaga ettevaatlik. Et täna on reede, see on fakt, aga muidu on fakt alati minevikus. Kuni te uuel töökohal veel ei tööta, seni pole see töökoht fakt.
As soon as possible. „Niipea kui võimalik teeme selle ära.“ Selline lubadus on täiesti tühi, isegi solvav, sest näitab teisele poolele, et tema aega kui taastumatut ressurssi ei väärtustata. Alati tuleb välja pakkuda konkreetne tähtaeg.
Liigne täpsus. Ei ole vaja teise poole seisukohta oma sõnadega „palju paremini“ ümber sõnastada. Te kulutate sellega mõlema poole aega ja kasu on sellest väga vähe.
Selgus. Rääkige lühilausetes. Kui jõuate küsimärgini, siis on teie jutul lõpp. Küsimusele ei pea järgnema teie enda vastus.
Meie-tunne. Kui läbirääkimise pooltel ei teki ühtekuuluvus- ehk meie-tunnet, siis kukuvad läbirääkimised läbi. Oletame, et teine pool on tige nagu herilane, sest tal on eelarve puudujääk vms. Ta raksatab rusikaga: „No nii, läbirääkijad!“ Kui te suudate tema pahameelt leevendada, on teil olnud edukas päev. Otsige teise poolega ühist huvi. Naeratage teisele poolele nagu parimale sõbrale, eriti siis, kui teil on halbu uudiseid.
Ühine vaenlane. Ühine vaenlane tekitab meie-tunde, kuid otsige ikkagi ühist kasu, mitte ühist vaenlast. On teada juhtum, kus üks pool kirus kogu südamest Edgar Savisaart, kuni selgus, et teisel pool lauda istus Savisaare sõbra poeg. Kui tahate teise meelsust teada, siis vaadake talle armsalt otsa ja küsige täiesti siiralt, mis meelt ta mingi idee osas on. Kui saate teada, et teine pool peab teie ideed absurdseks, on seegi teile oluline info. Oma meelsuse võib teisele poolele samuti viisakalt välja öelda.
Mitte vastaspool, vaid teine pool. Ärge pidage läbirääkimiste teist poolt oma vastaseks, ta on teie potentsiaalne koostööpartner, hea klient, sümpaatne inimene. Antipaatiat ei tohi ilmutada, sest antipaatia muutub alati vastastikuseks ja välistab kokkuleppe. Isegi kui kokkuleppele ei jõuta, tuleb hea suhe ja meie-tunne säilitada.
Suuremeelsus. Kui raamatupidaja arvutuse järgi tuleb töötaja uueks palgaks näiteks 998,43, siis öelge: „Ah, paneme 1000!“ Nii pole te väiklane.
Päevakord. Kes pakub välja päevakorra, millega teine pool nõustub, see juhib läbirääkimisi. Korralikult ettevalmistatud läbirääkimised ei kesta kunagi üle ühe tunni. Et tühja lobisemist vältida, võiks enne algust kokku leppida, et alates 61. minutist jätkatakse läbirääkimisi püsti seistes. Tavaliselt öeldaksegi pärast 61. minutit, et ah, eks sai juba räägitud ka, võtame nüüd asja vaikselt kokku. Teine pool peab teist lugu, kui näeb, et hindate tema aega ega lobise tühja.
Kuidas läbirääkimisi õpitakse?
Georg Merilo on õpetanud läbi rääkima tavaliselt üks kord nädalas ja eelkõige päriselus ette tulnud läbirääkimisi uuesti läbi mängides. Järgnevalt mõned olulised momendid.
Õpilastele antakse ette päriselus ette tulnud situatsioon, mille nad peavad lahendama. Näiteks oli vaja Tallinna loomaaia tiigrid viia Tallinki laevaga Stockholmi. Tallink ei olnud algul nõus. 10-aastased lapsed jõudsid 45 minutiga kokkuleppeni, kuidas nad toimivad.
3 + 3. Kummalgi pool lauda on kolm õpilast, ülejäänud klass vaatab pealt ja võib ainult vaheajal nõu anda. Laua taga räägib see, kelle käes on väike mänguelevant. Tihti juhtub, et elevant seisab pikkade minutite kaupa keset lauda, sest õpilased mõtlevad ja arutavad, mida järgmiseks öelda.
Täpne ajakava. Kumbki pool saab 20 minutit ettevalmistusaega. Järgneb kaks 20-minutilist läbirääkimiste vooru. Esimene voor on proovi-, teine päris voor. Täpne ajakava välistab lobisemise.
Üks kord nädalas. Seni on olnud läbirääkimiste kursus üks kord nädalas. Kui on neli tundi korraga, siis saab kursus läbi jõuluks, kui kaks tundi, siis kevadeks.
Õpilaste hinnanguid
Georg Merilo on õpetanud läbirääkimiste pidamist viies koolis. Mõned iseloomulikud näited õpilaste hinnangutest kursusele.
- Nüüd ma pigem kuulan vaikselt, kui räägin ülearust juttu.
- Julgen ennast nüüd väljendada, ma ei mõtle, mis olla võiks, vaid küsin, kuidas päriselt on.
- Üritasin läbirääkimiste ajal mõelda nii, et vastast ei ole, vaid on meie.
- Algul olime võõrad ja kiskus väitluseks ja võitluseks, ent lõpuks saime aru, et on meie.
- Keegi pole viilinud. Igal reedel on jäädud kohe mõtlema, arutama, süvenema.
- Sain teada, et peame kõik meie-tunnet otsima. Kahjuks koolis õpilastel ja õpetajatel see puudub. Õpetajad arvavad, et nad on nii palju meist (õpilastest) üle.
KÜSIMUS JA VASTUS
Kas läbirääkimised peaksid olema õppekavas?
Marget Privits.
Marget Privits, Vändra gümnaasiumi direktor:
Võiksid küll õppekavas olla. Võtsime 2016. aastal üheks valikaineks avaliku esinemise, siis aga leidsime, et läbirääkimiste õppimine arendab õpilaste sotsiaalset intelligentsust paremini. Läbirääkimised on multidistsipliin, mille puhul peab oskama kriitiliselt mõelda, bluffi ära tunda, ajakavas püsida, lühidalt ja selgelt rääkida, teise poolega lugupidavalt suhelda, meeskonnatööd teha.
Tagasiside õpilastelt oli väga hea. Igal reedel tegid nad kaheksandas tunnis intensiivselt mõttetööd, keegi ei puudunud. Üks õpilane ütles, et need läbirääkimised väsitavad teda rohkem kui tennisetreening. Nägin, kuidas nad pauside ajal üksteisele appi läksid, kui oli vaja oma leeri tugevdada.
Arvan, et õpetajadki võiksid läbirääkimisi õppida, sest seda saab igasse õppeainesse lõimida. Õpetajal endal on vaja osata läbi rääkida näiteks lapsevanemate ja ka õpilastega suheldes.
Triin Noorkõiv.
Triin Noorkõiv, MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool meeskonna liige:
Kindlasti peaks suhtlemisõpe – kasutaksin isegi sõna „treening“ – kuuluma õpetajate õppimise juurde. Kui ma „Noored kooli“ õpetajana tööd alustasin, siis läbisin Thomas Gordoni kursuse „Õpetajate kool“, mis andis mulle suhtlemise baasoskused. Tänu sellele oskasin luua usalduse ja ruumi, kus õpilane soovis jagada näiteks mõtteid oma isa surmast. Ma olin valmis olema ka pool tundi koos vaikuses, enne kui õpilane oli valmis rääkima sellest, mis teda vaevab. Ühe õpilasega arutasime, kuidas on mõjutanud tema enesetunnet ja koolis õppimist väikese õe sünd. Meeles on, kuidas üks õpilane lennutas talle eneselegi ootamatu täpsusega minu suunas teele oma pinali. Istusime koos maha, suutsin luua õhkkonna, kus õpilane kiiresti rahunes, ja peagi panime juba koos paika plaanid meie järgmistes sammudes.
Ükskord, kui olin ületanud juba kes teab mitmendat korda oma töökavade esitamise tähtaja, oli teada, et tulemas on võimalike pinevate nootidega vestlus õppealajuhatajaga. Otsustasin käituda nii, et saaksime mõlemad väärikalt hea lahenduse suunas liikuda. Õpetaja ja lihtsalt inimesena tunnetan läbirääkimise oskuste väärtust pea iga päev.
Aule Kink.
Aule Kink, Häädemeeste keskkooli direktor:
Läbirääkimiste oskus on elus väga vajalik, samas ei jõua ju kõike koolis ära õpetada. Ilmselt sobiks läbirääkimiste teema põhikoolis läbiva teemana ühiskonnaõpetusse, et õpilased ei peaks seda loomulikuks, kui poliitikud üksteise pihta kurje sõnu loobivad. Inimeseõpetuse tunnis võiks käsitleda läbirääkimisi perekonna tasandil. Koduvägivald on teema omaette ja näitab läbirääkimisoskuste puudumist. Emakeele ainekavas seostuvad läbirääkimised väitluse teemaga.
Gümnaasiumiosas võiks läbirääkimise teema olla eraldi kursusena. Eelmisel õppeaastal olid meie koolil ühised õppepäevad Tallinna Linnamäe vene lütseumiga, kus viisime läbi ka väitlustunde. Noortele oli see väga positiivne kogemus – nad harjutasid argumenteerimist, teiste ära-kuulamist ning nende aktsepteerimist jne. Väitlus on hea ettevalmistus liikumaks läbirääkimiste juurde.
Heidi Uustalu.
Heidi Uustalu, Kiviõli 1. keskkooli direktor:
Läbirääkimisoskus on eluliselt oluline ja ettevalmistuse selleks peab õpilane koolist kaasa saama. Eraldi õppeainet/kursust pole ilmtingimata tarvis, pigem tuleks nende oskuste omandamine lõimida igapäevasesse õppetöösse. Pole tõenäoline, et õpilastel läheb läbirääkimisoskusi vaja pantvangidraama vms lahendamiseks. Küll aga pakub igapäevane koolielu rohkesti „õppeolukordi“ ja „situatsioone elust enesest“, mida tasub õpilastega uuesti ja uuesti läbi mängida, win-win-olukorra saavutamist harjutada. Muidugi tuleb osata lahendada win-win-meetodil ka konflikte klassikaaslastega/vanematega nii, et keegi haiget ei saa ja kasu lahendusest oleks mõlemapoolne. On vaja õppida saavutama kokkulepet, mitte ühepoolset võitu, on vaja õppida kuulama, mitte solvuda ega solvata.
Marcus Ehasoo.
Marcus Ehasoo, Eesti õpilasesinduste liidu esimees:
Läbirääkimisi on vaja õppida juba koolieas. Taoline õpe võiks olla pigem ainetundidesse lõimitud kui eraldiseisev õppeaine/kursus. Kindlasti sobiks läbirääkimiste õppimine ühiskonnaõpetusega. Ühiskonnaõpetuses käsitletakse tihti olukordi, kus läbirääkimistel on suur roll. Läbirääkimiste õppimine toob kaasa parema koolikultuuri, sestap on vaja, et ka kogu koolikollektiiv selle koolituse või programmi läbiks. Kindlasti omandaks koolidemokraatia mõiste oluliselt teistsuguse tähenduse, kui kooli kõik huvigrupid oskaksid konstruktiivseid läbirääkimisi pidada.
Äge!
Meil on kodanik Georg Merilo, kes käib koolides ja omavalitsustes presenteerimas läbirääkimise vajalikkust. Ja ta olevat seda teinud lausa 17 aastat! Arvata võib, et mitte tasuta.
Meil Eestis on rohkem kui 32 tuhat MTÜ -d,kellest väga suur osa on riigiasutuste rahanisa otsas ja kuulutavad ka oma tõde. Kui me kuulame KUKU raadiot , Vikerraadiot, Terevisiooni või mingeid muid kanaleid, siis seal esinevad regulaarselt propagandistid, kes valet ka esitlevad tõe rüüs ja tahavad, et kuulajad – vaatajad nende sekti avaldusi tunnustaksid.
Armas rahvas! Viimane aeg on piduripedaalidele vajutada ja nendele tuhandetele kuulutajatele viisakalt selg pöörata! Ja ise õppida, koguda teadmisi, hinnata oma ja lähedaste kogemusi ning selle alusel mõistusepäraselt tegutseda. Ja mitte minna kaasa massipsühhoosi ja sotsiaalmeedia psühhoosiga.
Lugupeetud Valgustaja,
aitäh, et võtsite kommenteerida. Kas saan Teist õigesti aru, et õpetajat ja õpetamist (ehk õppimiseks eelduste loomist) ei ole üleüldse vaja, et õpilased võiksid ise õppida? Või pidasite silmas nö koosseisuväliseid õpetajaid, nagu mina ja paljud minu kolleegid?
Pean Teiega nõustuma, et kahjuks on ka nn kuulutajaid, kelle poolt loodav väärtus ei ole tõsine, kui nii võib öelda. Näiteks, kes soovitab noortele suunatud kursustel küsida vanematelt koduste tööde eest raha. See on lubamatu. Neid näiteid on kahjuks veel, ja ainus lohutus on, et noored on suhteliselt väga arukad ja informeeritud, nähtamatu käsi paneb kõik paika. Samuti teab iga kool, kuidas külalisõpetaja “kaalu” hinnata – piisab, kui küsida arvamust eelmiste koolide käest, kõik ju tunnevad.
Mis puudutab tasustamist, siis jah, on tasulisi kursusi ja on pro bono põhimõttel tehtud lühemaid ja pikemaid töid. Õpilased minu andmetel ise pole pidanud tasuma. Lisaks teab ilmselt ka Valgustaja isegi, et kooli õpetades rikkaks just ei saa, õpetajate palgad on kurvastamise põhjuseks jätkuvalt, rohkem kui 17 aastat. Minu kui eraõpetaja jaoks on tegemist mitte rändjutlustamise, vaid konkreetsete oskuste selgeks õpetamisega, mida kasutades tekib kasu ja/ või väheneb kahju.
Sekti kui sellist ma ei tea ennast esindavat, küll aga on seltsing nimega Läbirääkijate Gild, kus minu suureks rahuloluks mitmeid oma ala tippe – lepitajaid, läbirääkijaid jt, kes kõik võimelised ka õpetama, soovitusindeksiga 100%.
Soovin Teile kõike head, Valgustaja, lugege kindlasti Õpetajate Lehte ka edaspidi ja saatke oma kommentaare! Ning, kui Te soovite, et mõnes Teiega või Teie perega seotud koolis tundi annan, teen seda väga hea meelega, siis ehk saate paremini õpetuse sisust ja väärtusest aru. Minu e-post on georgmerilo@gmail.com
Kas see on seesama Georg Merilo, kes oma lapsele elatist ei maksa?
https://www.ohtuleht.ee/843358/fotod-edukas-koolitaja-on-oma-lapsele-volgu-ule-12-000-euro
See on see sama Georg Merilo, kes maksab oma lapsele elatist. Ehk siinkirjutaja.