Juhuse tahtel Saksamaalt Eestisse õpetajaks

Mujalt tulnud õpetajana leiab Fohs, et eestlased tähtsustavad liialt PISA teste ning lõimiva haridussüsteemi loomisel on õpetajate õlgadele pandud liiga suur koorem.

Saksamaalt Günzburgist pärit Sigurd Fohs (37) peab juba üle kümne aasta Eestis keeleõpetaja ametit. Ta õppis Saksamaal veidi üle saja aasta vanuses Johann Wolfgang Goethe Frankfurdi ülikoolis peaerialana amerikanistikat ehk Ameerika inglise keelt ja kirjandust, kõrvalerialana tudeeris prantsuse ja vene keelt ja kirjandust.

Fohsi õpingud pidanuks kestma neli aastat, kuid magistrikraadi saamiseks kulus tal kaks korda nii palju aega. Õpingute ajal tekkis tal Eestisse pere ning ta ei saanud keskenduda ainult uute teadmiste omandamisele nagu enamik tudengeid. Viimaseid ponnistusi ülikooli lõpetamiseks tegi ta vaheldumisi Eestis käimisega.

Tagantjärele tõdeb Fohs, et oleks pidanud oma aega paremini planeerima ning end õppetöö süsteemiga rohkem kurssi viima. Ta nendib naerdes, et oli liiga „lahe“, et teiste nõu kuulda võtta või seda üldse küsida. Enamasti võttis ta semestri algul liiga palju õppeaineid ning tõdes mõne aja pärast, et paljud ained talle siiski ei sobi.

Erialavaliku kohta ütleb sakslasest pedagoog, et keeled olid ainus, mis teda huvitasid ning milles ta hea oli. „Kui ma millestki aru ei saanud, ei näinud ma õppimisega kuigivõrd vaeva. Nüüd näen samasugust suhtumist mõne enda õpilase juures. Võib-olla on see karma,“ naerab Fohs.

Loodus- ja täppisteadused teda kooliajal eriti ei paelunud ja ta ei vaevunud nende õppeainetega kuigivõrd vaeva nägema. Fohs tunnistab, et kahetseb nüüd, aastaid hiljem, seda väga. Praegu tunneb ta loodus- ja täppisteaduste vastu vahel isegi huvi, aga puuduvad alusteadmised, et sellesse valdkonda põhjalikult süveneda. Fohs mõtiskleb, et vähene huvi võis osalt olla õpetajate „teene“, kes ei suutnud enda õppeaineid piisavalt haaravalt õpetada.

Eestlaste introvertsus mõjub sümpaatselt

Eestist rääkides ütleb Fohs ootuspäraselt esimese asjana, et siin on liiga külm. Sellele vaatamata on Eestis talle palju meelepärast.

Kui sageli heidavad mujalt tulijad eestlastele ette meie liigset kinnisust ja introvertsust, siis Fohs – olles ise introvert – peab seda pigem meeldivaks jooneks inimese juures. „Mulle meeldib selline kohtume-korra-aastas-jaanipäeval-suhtumine,“ räägib ta naerdes. Ka eestlaste sage hädaldamine pole tema jaoks veel tüütuks muutunud.

Huvitava omapärana Eesti juures toob Fohs välja meie lipu. Sakslase sõnul on äge, et lumisel ja päikeselisel talvepäeval võib Eesti lippu looduses näha – siis kui taevas on sinine, mets paistab kaugelt vaadates must ning lumi on valge.

„Ma tean, et nendel värvidel on tegelikult muu tähendus ja need pole loodusest võetud. Aga ei usu, et on teist sellise omapäraga lippu,“ avaldab ta.

Eestis populaarsest saunakultuurist, mis lumise ja külma ilma vastu aidata võiks, Fohs vaimustuses pole. Ta usub küll sauna kasulikku toimesse, kuid endal on tal saunas raske hingata.

Suhtumist endasse kui võõramaalasesse on Fohs kogenud igasugust. Ta märgib, et tema tavalisest eestlasest tumedam nahatoon mõjub tavaliselt kahtemoodi: kas eksootiliselt ja põnevalt või võõrapäraselt ja ohtlikult.

„Inimesed on uudishimulikud ja küsivad, kust ma pärit olen. Mõned ütlevad mulle, et olen juut. Ja kui vastan, et ei ole, siis nad ei usu,“ muigab Fohs.

Ta tõdeb, et suurim klišee eesti keelt valdava võõramaalase puhul on tema pidev võrdlemine eestivenelastega, kes pole 30 aasta jooksul suutnud eesti keelt korralikult ära õppida.

„Kui rääkida välismaalasena eesti keeles, tõusevad su aktsiad kohe,“ nendib Fohs naerdes.

Õpetajaks juhuse tahtel

Kuigi Fohs oli aastaid keeli õppinud, sattus ta keeleõpetaja ametisse pigem juhuslikult. Kui ülikool oli lõpetatud ja tööleminemise aeg käes, elas ta parajasti ühes Eesti väikelinnas.

„Olin väga kaugel kodumaast ja mul polnud just palju variante, mille vahel kaaluda,“ tõdeb Fohs, et õpetajatöö oli tegelikult ainus valik, mis laual oli.

„Arvasin, et ma ei tõsta enam kunagi oma jalga kooli,“ meenutab ta naerdes ülikoolijärgseid mõtteid. Õpetajaks hakata ei olnud tal ülikooli ajal plaanis.

Sakslasena Eestis õpetajana tööle asuda oli esialgu väga raske, aga mitte ainult rahvuse tõttu. Õpetajaametis alustada on üldse keeruline. Esimesed päevad, tegelikult lausa kuud ja aastad olid Fohsi mäletamist mööda katsumusrohked. Kuna ta polnud õppinud õpetajaks, tuli töö kõrvalt läbida ka pedagoogiline kursus. Ent kohe alguses tuli hakkama saada ka rohkelt tähelepanu nõudvate õpilastega.

Sellest sügisest töötab Fohs saksa ja inglise keele õpetajana Järvamaal Järva-Jaani gümnaasiumis ja Peetri koolis. Pärast aastatepikkust õpetajatöö kogemust leiab ta, et pedagoogiamet tasub siiski pidamist.

Fohsile meeldib, et õpetajatöö pakub teatud rutiini. Samas ei tea kunagi, milliseks järgmine päev täpselt kujuneb. „Mõni õpilane võib olla emotsionaalselt murdunud; keegi teatab, et tema läheb suusatama, kuigi kavatsesin kontrolltöö teha. Või tuleb hoopis mõni õpetaja mu klassi ja ütleb, et tal on kohe pooli õpilasi vaja,“ kirjeldab Fohs lõbusalt. Igav õpetajaametis igatahes ei hakka.

Pedagoogitöö pakub Fohsi kinnitusel rahuldust viisil, mida mitmed teised tööd ei suuda. Ta täpsustas, et on kõige õnnelikum siis, kui on näha, et õpilased on tõesti pingutanud.

Palju räägitakse sellest, et lapsed on nutiajastul laisemaks muutunud. Fohs möönab, et internetist ja nutimaailmast võib olla nii kasu kui kahju. Kui õpilane on mingist ainest või teemast huvitatud, pakub internet talle võimaluse saada põhiteadmised selle kohta kätte juba väga noorelt.

Google Translate keeleõpet ei asenda

Laisemad õpilased kasutavad internetti pigem kurjasti ära, arvates, et õppida polegi vaja, kui kogu info on ainult kliki kaugusel. Fohs märgib, et Google Translate’iga tehtud kodutöö tunneb ta kohe ära. Samuti on aru saada, kui laps on kodutöö internetiavarustest kopeerinud.

Kokkuvõttes leiab Fohs, et õpilaste tase on viimase kümne aasta jooksul üldiselt samaks jäänud, aga õpihimulised lapsed on nüüd juba noorest peast targemad, kui nad olid varem.

Google Translate’i kohta lisab Fohs, et sellest tõlkeprogrammist on kasu pigem siis, kui inimesel on algteadmised olemas. Ta selgitab, et arvutiprogramm ei tea kunagi, millist sõna inimene täpselt silmas peab. Nii võib juhtuda, et ka väga lihtsaid sõnu tõlkides ja jutuks kokku seades ei tule lõpuks arusaadavat teksti välja.

Saksa keele õpetamisel puutub Fohs vähem kokku sellega, et lapsed on internetis mõne teksti sõna-sõnalt kopeerinud. Üldiselt minnakse lihtsama vastupanu teed inglise keelega.

Võõrkeeltest rääkides möönab Fohs, et on enda eesti keele oskuse arendamise viimastel aastatel unarusse jätnud. Ta ei loe eriti eesti keeles ning eelistab suhelda inglise keeles. Õpilased on mõistagi erand, neid õpetab ta valdavalt eesti keeles.

„Õpilased parandavad mu eesti keelt, aga mõnikord ei tea õpetajadki, kuidas seda teha. Näiteks küsin, kas „telefoninumber“ kirjutatakse kokku või lahku, ja üks ütleb mulle, et kokku, ja teine, et lahku,“ kirjeldab Fohs muiates eesti keelereeglite omapärasid.

Eestis on palju räägitud sellest, kas õpilastel oleks kasulikum õppida vene või saksa keelt. Fohs ütleb, et paljude rääkijatega saksa keel on endiselt maailmakeel. Ta usub, et tööturul on saksa keele oskusest kasu nii Eestis kui mujal Euroopas.

„Kui tahad head töökohta, siis soovitan õppida nii saksa kui vene keelt,“ jagab Fohs soovituse. Samas tõdeb ta, et lastel tuleb tavaliselt juba üsna varakult valida, millist keelt õppima asuda. Enamasti pole neil nii noorest peast aimugi, millisest keelest neil tulevikus rohkem kasu võib olla.

Fohs usub, et ükskõik kumma keele õppimisest on kokkuvõttes siiski kasu. Kui õpilasel ühel hetkel mingi valdkonna vastu huvi tekib, on tal mingi oskus juba olemas. Mitte midagi õppida ja oodata, kuni lõpuks huvi ise tekib, pole just kõige targem.

Asjatu PISA testide kultus

Fohs ise õppis Saksamaal süsteemi järgi, mis sundis lapsi juba põhikooli alguses valima, kas nad otsustavad hilisemas elus kutse- või kõrghariduse kasuks. Fohsi kooliajal oli Saksamaal pärast algkooli võimalik valida kolme suuna vahel. Lihtsustatult öeldes oli võimalik valida ülikooliks või kutsehariduseks ettevalmistuse. Need, kes polnud huvitatud ei ühest ega teisest, said minna veel kolmandat sorti kooli.

Fohs tõdeb, et selline süsteem pole õpilaste vastu aus ning koolivalik põhines rohkem lapsevanemate ja õpetajate arvamusel õpilase võimekusest kui õpilase enda soovidel ja suutlikkusel

Erinevalt Eestist pole Saksamaal põhikooli lõpueksameid. Fohs leiab, et liigne tulemuste võrdlemine pole vajalik.

Teadupärast vaimustuvad eestlased meie riigi õpilaste kõrgetest PISA testide skooridest. Fohs osutab, et eesti õpilaste rahulolutase on Euroopas aga üks madalamaid. 

„Muidugi on tore enda nime PISA testide esimeste seas näha, aga mida see annab? Mida me päriselt nende heade tulemustega saavutame,“ küsib ta.

Veel üks populaarne teema PISA testide ja põhikooli lõpueksamite kõrval on lõimiv haridussüsteem, mille vajalikkusest viimasel ajal aina rohkem räägitakse.

Fohs leiab, et lõimiva haridussüsteemi väljatöötamist ja toimima panemist ei saa jätta ainult õpetajate õlgadele. Pigem tuleb juba enne välja mõelda, kuidas lõimivat õpet läbi viia ning täpsem kava paika panna.

„Sellest ei ole abi, kui ütleme õpetajatele, et nad oleksid loovad. Töötame niigi täiskoormusel ega suuda jooksvalt välja mõelda lõimiva õppe lahendusi, mis kõiki rahuldaksid,“ märgib Fohs. Lõimivat õpet ei saa korraldada jooksvalt. Selle jaoks peaksid eri õppeainete materjalid omavahel haakuma. Ta toob näite, et kui bioloogias on teemaks aju ehitus, aga tema pole inglise keele tundides õpilastega aju kirjeldava sõnavarani veel jõudnudki, on võimatu eri õppeainete peatükke lõimida.

Fohs lisab, et teoorias on tore, kui õppeained omavahel haakuvad, aga praktikas tuleb ette kõiksugu ootamatusi. Näiteks läheb osa õpilasi nädalaks kuskile ära ning enne keerulise teema juurde minekut tuleb nad tagasi oodata. Või jääb õpetaja ise haigeks.

Kõikidele ootamatustele ja lahendamata küsimustele vaatamata usub Fohs, et õpetajad annavad alati endast parima. Oluline on aru saada ka sellest, et kõigil inimestel, nii õpetajatel kui õpilastel, on nii häid kui halbu päevi.

„Õpilastel võib olla kodus probleeme, millest me midagi ei tea,“ leiab Fohs.

Sigurd Fohs

• Vanus: 37
• Sünnikoht: Günzburg
• Haridus: Johann Wolfgang Goethe Frankfurdi ülikool MA (amerikanistika)
• Keeleoskus: saksa, inglise, eesti, prantsuse, vene, ladina
• Perekonnaseis: abielus, kolm last