Liivika Simmul: „Pühendume teadlikult heade suhete loomisele koolis“

Tekitab imetlust, et ajal, mil koolivõrgu korrastamise tuhinas üle Eesti väiksemaid gümnaasiume suletakse, leidub ka vastupidiseid näiteid. Kaks aastat tagasi, kui 2013. aastal kristliku erakoolina asutatud Püha Johannese Kool kolis uude koolimajja Kivimäel, lisandus põhikoolile ka gümnaasiumiosa. Sel aastal võetakse 10. klassi õpilasi vastu kolmandat korda, kusjuures huvi kooli vastu on iga aastaga kasvanud.

Kui tähtis on koolivalik?

Minu arvates on tähtis, et igaüks leiaks oma. Me kõik väärtustame ju kooli juures erinevaid asju. Just seepärast ongi vaja eri tüüpi koole, ning on hea, et on võimalus valida. See, kui pingeliseks kooli astumise protsess muuta, sõltub juba lapsest ja tema perest. Vanemad peaksid suutma hoida nii oma hingerahu kui ka lapse enesekindlust. Nii stressirohke nagu praegu see ilmselt olema ei peaks. Meie kooli üks eripära on, et pere peab tahtma oma last siia panna, uisapäisa siia ei satuta. Paljud õpilased käivad meie koolis linna teisest otsast, mis on vanemate teadlik valik. Vanemad on siia tulles meie koolist meist informeeritumad ja end hästi kurssi viinud, nendega vesteldes kuuleme palju head, mida meist linna peal räägitakse.

Kuidas on viimasel ajal meedias kajastatud õigeusu kirikuga seotud süüdistused kooliperet ja vanemaid mõjutanud? Kas keegi on seetõttu ka koolist lahkunud?

Eks koolis ole ju oma silm kuningas. Koolist lahkunud ei ole keegi, samuti ei ole sügiseks vastuvõetutest keegi loobunud. Miks peakski? Koolipere hoiab veelgi rohkem ühte ning jätkub tavapäraselt elurõõmus igapäevaelu. Kindlasti on ülekohtu tõttu ka haiget saadud, eriti kooliga lühemat aega seotud olnud pered. Lapsed küsisid, mida meie kool on halba teinud inimesele, kes meid laimas. Kui ütlesin, et me ei tunne teda, oli neil raske seda mõista. Koolis me ju õpetame, et ei tohi kiusata. Võib-olla lapsed õpivad sellest, et ka pärast valukogemust võib olla rõõmus ja lootusrikas. Isiklikult mõistsin, et oleme meediapädevust alahinnanud ja peame nüüd veel enam panustama, et tulevikus oleks rohkem südametunnistusest lähtuvaid meediapädevaid. 

Kui palju oli sel kevadel gümnaasiumisse soovijaid ja mitu õpilast vastu võetakse?

Võtame vastu kaks gümnaasiumiklassi, kummaski on kaks suunda ja 32 õpilast. Soovijaid on nii esimesse kui ka kümnendasse klassi iga aastaga rohkem. Esimesi klasse on meil kaks, üks poiste-, teine tüdrukuteklass. Esimesse klassi tulijatele me enam reklaami ei teegi, vaid anname lihtsalt teada, kui alustame vastuvõtuga. Paraku on soovijatest järjekord ja kõiki vastu võtta ei saa. Gümnaasiumile oleme teinud reklaami, et end rohkem nähtavaks teha. 10. klassi võtame õpilasi vastu kolmandat aastat, meil ei ole veel vilistlasi ja see, et info leviks, võtab natuke aega. Usun, et ühel hetkel kaob ka selle järele vajadus.

Tegelikult on juba praegu konkurss läinud kasvavas joones. Sel aastal saime 225 avaldust, vestlusele kutsusime 159 õpilast, kelle testi tulemused olid head. Oli ka neid, kes kandideerisid lootuses, et kristliku kooli nõudmised on kuidagi mahedamad. Elu on näidanud, et noor, kellel õpiharjumusi pole, jääb gümnaasiumis hätta. Meil on muidugi olemas mentorid ja tugisüsteemid, nii et õpilasele, kes koolist ei puudu ja tundides kaasa töötab, on kõik jõukohane. Kindlasti aga on õpikoormus ja ootus enesejuhtivusele meie koolis päris suur.

Kas kandideerijaid oleks rohkem, kui see kool poleks tasuline?

Arvan küll. Kahtlemata muudab õppemaks meie kooli tuleku keerulisemaks, eriti praegusel ajal, kui peredel on rahalisi raskusi. Meie kooli sihtrühm on ka kristlikud pered, kellel on enamasti palju lapsi. Samuti kultuuriinimesed, kellel on ebastabiilsed sissetulekud. Kui korrutada laste arv peres kooliaastatega, on see päris märkimisväärne summa. Tõsi, seni ei ole keegi pidanud koolist majanduslike raskuste tõttu lahkuma. Juba algusaastatest peale on meil õpilasi, kes on õppemaksust täielikult või osaliselt vabastatud. Seda enam võib öelda, et meie kooli valinud pered on hariduse usku. Lapsevanemad on öelnud, et pere on valmis nii mõnestki asjast loobuma, peaasi et laps saaks meie koolis käia.

Kui palju oma kooli õpilasi gümnaasiumis jätkab ja kui palju tullakse teistest koolidest?

Oma kooli õpilased moodustavad gümnaasiumis umbes poole õpilaskonnast. Kuna põhikooliklassid on väiksemad, peame kindlasti võtma õpilasi juurde. Esimene põhikoolilend tuli pea täies koosseisus edasi oma gümnaasiumisse. Nad ei käinud teistes koolides isegi proovimas. Teise lennu vastuvõtu ajal alustasid tööd riigigümnaasiumid. See pakkus õpilastele huvi: käidi katsetel ja mindi mujale õppima ka. Sel aastal oli jälle nii, et riigigümnaasiumide vastu huvi ei tuntud. Katsetamas ja teste tegemas käidi küll, sest õpilased tahavad ennast proovile panna, ja selles ei ole midagi halba. Teistest koolidest tulijad kohanevad siin hästi. Saan öelda, et uued õpilased ongi meie kooli kõige suuremad fännid. Kuna neil on varasem kogemus ja võrdlusvõimalus olemas, väärtustavad nad siinset keskkonda ja iseäranis meie õpetajaid.

Mis teeb Püha Johannese Kooli eriliseks?

Arvan, et atmosfäär ja inimesed. Tekib justkui omamoodi ring – inimesed loovad vaimsust, mis omakorda mõjutab nii inimesi kui ka koolikultuuri. Lisaks ehedus, just see, et kõik on päris. Õpetajad on kahtlemata professionaalid, aga õpilased on öelnud, et ennekõike on nad üleni inimesed. Nad ei ole kinni õpetaja rollis ega käitu mingite stampide järgi, vaid päriselt ka tunnevad, et see töö on nende jaoks looming, eneseteostus, teenimine. Ka meie õpilased ei pea olema n-ö professionaalsed õpilased, vaid eeskätt on nad ikkagi isiksused kõigi oma värvide, aga ka raskustega. 

Meie koolis ei ole autahvlit, pingeridu ega edetabeleid. Jah, tasemetöid ja aineteste me teeme, sest need aitavad teadmisi mõõta, aga kõige tähtsam on ikkagi koostöö ja ühisosa. Olgu õpilane aktiivsema või vaiksema loomuga, puhas viieline või õppimises nõrgem, kõik on võrdsed. Kui inimene ise on sisemiselt piisavalt tugev, siis ta leiab elus endale koha, unikaalse elutee ja kutsumuse.

Kui tähtsal kohal on koolis kristlikud põhimõtted ja õpetus?

Kristlikud põhimõtted on kesksel kohal ja mõjutavad kõike. Õpetus armastusest peab olema õhust tunda, alles seejärel võib seda sõnastada. Kooli kontekstis tähendab see eeskätt julgust olla sina ise ning võimet ennast lähtuvalt empaatiast ja altruismist reguleerida. Koolist saadava väga hea hariduse suurim väärtus on palve, võime seda kasutada siis, kui muud pole.

Miks õpivad poisid ja tüdrukud eraldi klassides?

Üks põhjus on see, et poisid ei tunneks end juba eos nõrgematena – poisid ja tüdrukud arenevad ju erinevalt. Paraku aktsepteerib haridussüsteem feminiinseid väärtusi rohkem. Arvan, et meie koolis ei ole poiste väljalangust just seetõttu, et poisid õpivad eraldi. Alates kuuendast klassist on ka meil segaklassid ja paneme numbrilisi hindeid, lisaks eneseanalüüsile ja sõnalisele tagasisidele.

Kas teie koolis raskusi ja probleeme pole?

On ikka. Palju aastaid elasime nii, et meil ei olnud pooligi selle ilma hädadest, aga nüüd on need kõik ka meile jõudnud – võib-olla lihtsalt vähemal määral ja pehmemal kujul. Mõtlesime kaua aega, et meil on kiusamisvaba kool, telefonivaba kool, autovaba kool, narkovaba kool. Olen pidanud sellest taganema. Küll aga leian, et õige on nimetada asju õigete nimedega, tuua kõik valusad teemad lauale ja nendega tegeleda. Küsimus ongi, kuidas. Küberkiusamine ja õpilastevahelised suhted võivad teinekord olla väga peidus. Nagu seegi, mis toimub kodudes. Ütlus, et laps on kodu peegel, enam ei kehti, sest praeguse aja lapsed on üha rohkem n-ö sotsiaalmeedia koloonia lapsed, kes leiavad endale sealt iidolid, keda jäljendada. Teadlikult või ebateadlikult võetakse eeskujuks ka täiesti destruktiivseid isikuid ja ideid, see on üsna piirideta maailm. Sageli me ei teagi, kelle mõtteid ja eeskuju noor inimene järgib.  

Usume oma koolis suhtesse ja klassijuhatajad tegelevad lastega väga palju. Kõige aluseks ongi koolis õpetaja ja õpilase suhe, mille alus on omakorda inimese ja jumala suhe. Meie koolis töötab palju religioosseid inimesi, kes kõik on kogenud jumala armastust. See käivitab soovi seda armastust jagada ja peegeldada, tegutseda kellegi hüvanguks, teisisõnu, hoida saamine ja andmine tasakaalus.

Me näeme heade suhete loomise nimel päris palju vaeva ja pühendume sellele teadlikult –  meil on arenguvestlused, perevestlused, tagasisidevestlused, püstijalavestlused, perelaagrid, kuhu minnakse koos vanemate ja telkidega. Sügisel alustava 1. klassi vanematele on juba toimunud üks koosolek ja lastele tuleb ka kevadine koolipäev. Augustis on perepiknik ja uus koosolek. Kaasame vanemaid väga palju igasuguste sündmuste ja tähtpäevade tähistamisse, vanemad käivad palju koolimajas. Ja isegi kui nad kohal ei käi, on nad ikkagi teadlikud ja kaasas.

Kust te selliseid pühendunud õpetajaid leiate?

Mulle tundub, et meie kooli tulevad ise need õpetajad, kes väärtustavad tähendust ja autonoomiat. Siia tulevad seda tüüpi inimesed, kes ei suuda elada pinnapealselt ega lasta pastakal n-ö kella peale kukkuda, vaid kes on innovatsiooni ja traditsiooni ühendamise nimel valmis endast palju andma. Ilmselt nii ongi, et mida rohkem annad, seda rohkem saad. Ja vastupidi – kui tunned, et oled midagi saanud, tekib ka soov vastu anda. Meie õpetajate jaoks on töö, mis nad teevad, kutsumus ja eluviis. Koolijuhina püüan seda mitte kuritarvitada ning inimesi nende töös palju toetada ja mõista. Eks meil ole mõned tingimused Harju keskmisest soodsamad ka. 

Kas kool veel kasvab?

Alustasime 2013. aastal 30 õpilasega, järgmisel õppeaastal on meil 640 õpilast ning rohkem me enam ei kasva. Lisaks lasteaed, eelkool, muusikakool, huvikool. Meil on enda köök, konverentside korraldamine, kirjastustegevus – kõige selle peale on sadakond töötajat. Eesti mõistes oleme keskmise suurusega kool, mis on meie jaoks täiesti paras. Kokku on kooliperes üle 740 inimese, aga kindlasti loeme oma koolipereks ka lastevanemaid. Meie vanemad on kohal ja panustavad, tunneme kõiki oma peresid. Meie juurde ei satuta umbropsu, sellesse kooli tulek mõeldakse väga hästi läbi, sest sageli peavad need vanemad põhjendama vanavanematele, naabritele või kolleegidele, miks nad lapse siia kooli panevad. Nüüd, kui kool on hea mainega ja populaarne, on seda ehk vähem vaja. Aga tänu sellele on see väga läbimõeldud otsus.