Mida lugeda jõuluvaheajal? Noored raamatusõbrad soovitavad

Klara, 6. klassi õpilane

Mulle meeldib väga lugeda. Loen neid raamatuid, mida koolis kästakse, aga meeldib ka minna raamatukokku ja avastada ise midagi huvitavat. Koolis lugesime sel aastal Jaanus Vaiksoo „King nr 39“, see meeldis mulle väga. Mõtlesin lugeda ka neid teisi osasid. 

Eelmisel õppeaastal pidime lugema „Meelist“, mida lugesid isegi minu vanemad kunagi oma kooliajal. See oli küll suhteliselt tüütu ja mu klassis said paljud sellepärast ühtesid. 

Mul on üks sõbranna, kes loeb samuti hästi palju, isegi täiskasvanute raamatuid. Vahel küsingi temalt soovitusi. Näiteks, kui mul tuleb isu lugeda midagi naljakat või õudset, siis küsin tema käest, mida ta soovitaks. Eriti meeldib mulle lugeda raamatuid, mis puudutavad minu elu, näiteks selliseid, kus räägitakse erinevaid tüdrukute asju. Raamat võiks olla ka naljakas. Muidugi, kui on mingi õudusjutt, siis ju ei naera kogu aeg. Ma ei ole selliseid palju lugenud. Nad tekitavad küll põnevust, aga ei ole minu lemmikud. 

Mulle meeldib väga raamat, mille pealkiri on „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, ja selle teine osa „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“. Soovitan neid minuvanustele tüdrukutele, sest need on väga naljakad, põnevad ja ägedad raamatud. 

Taali, 12. klassi õpilane

Loen iga nädal. Püüan jälgida, et mul oleks alati öökapil lugemiseks mingi raamat. Suviti loen raamatuid, mille ise valin, kuid sel õppeaastal on mul olnud kaks kirjanduse kursust korraga, seega on praegu aega vaid kohustuslikuks kirjanduseks. Raamatuid valin eelkõige teiste soovituste põhjal, kuid ka autorite järgi, kelle kohta olen head kuulnud või kelle varasemad teosed on mulle meeldinud. Saan raamatuid enamasti raamatukogust või koduriiulilt. Meie peres on traditsioon, et üks jõulu- või sünnipäevakingitus on alati raamat. Vahel ostan ka ise – viimati näiteks Tammsaare „Tõe ja õiguse“ 2. osa. Minu suurim lugemiselamus on olnud Hanya Yanagihara „A Little Life“. Ühtlasi on see olnud kõige paksem raamat, mida olen lugenud. Samas ei pea ma seda oma lemmikraamatuks, arvan, et mul otseselt lemmikraamatut polegi. Minu arvates kuulub ühte heasse noorteraamatusse armastuse teema. Samuti on oluline hea tõlge. Loen nii eesti kui ka inglise keeles. 

Soovitaksin gümnaasiuminoortele jõuluvaheajaks Lauri Räpi luulekogu „Lihtsate asjade tähtsus“ – see jättis mulle sügava mulje. 

Mirtel Mai, 9. klassi õpilane

Enamik raamatuid, mida olen lugenud, on mu enda valitud, sest tegelikult ma neid kohustusliku kirjanduse raamatuid eriti ei loegi, saan lugemiskontrollides kuidagi hakkama. Enamik neist ei ole huvitavad. Kirjanduseõpetaja lasi sellel õppeaastal esimese raamatu meil ise valida ja ma valisin Katariina Libe „Ebapunktid“. Raamatuid saan nii raamatukogust kui ka poest. Käime sõbrannaga raamatuid šoppamas. 

Ma ei loe kõiki raamatuid lõpuni. Kõigepealt loen paar peatükki, et saaksin aru, millised on karakterid. Kui need mulle ei istu, ei suuda ma ka seda raamatut edasi lugeda. Lugesin ühte head raamatusarja, Koidu. V. G. Ferreira „Domineeriv värv“, aga peategelane ajas mind nii närvi, et ma ei suutnud vahepeal paar nädalat seda lugeda. 

Loen nii eesti kui inglise keeles, aga kui ostan raamatuid, siis enamasti ingliskeelseid, sest need on palju odavamad. Mõnikord ma loen ka sellepärast inglise keeles, et eesti keeles kõlavad mõned väljendid väga rõvedalt. Just romantikaraamatud. Igal juhul kõlab kiss paremini kui „musi“ (naerab). Aga tegelikult meeldib mulle arendada ka eestikeelset sõnavara. 

Minu lemmikraamat ongi Katariina Libe „Ebapunktid“, mida olen lausa kaks korda lugenud. Selles peategelases oli midagi, mis mulle nii-nii meeldis! Soovitaksin seda lugemiseks jõuluvaheajal. 

Herman, 10. klassi õpilane

Ma ei loe väga palju, aga siiski. Peamiselt jõuan lugeda kohustuslikku kirjandust, kuid suvel ja teistel koolivaheaegadel jõuan vahepeal ka natuke muud lugeda. Uusi raamatuid soovitavad mulle isa ja sõber. Üks lemmikumaid raamatuid, mida olen lugenud, on Margus Karu „Nullpunkt“. Lugesin selle kiiresti läbi, oli väga huvitav. 

Heas raamatus on põnev tegevusliin, mida jälgida. Kui on palju pikki kirjeldamisi ja seletamist, siis veits väsin ära. Ei jaksa lugeda enam. Loen nii eesti kui inglise keeles. Mul eriti vahet ei ole.

Praegu loen Jostein Gaarderi „Sofie maailma“, mis on päris huvitav. Seal on lugu taga.

Koolivaheajal lugemiseks soovitaksin Remarque’i „Triumfikaart“. Plaanin seda ka ise lugeda. 

Saara, 6. klassi õpilane

Loen raamatuid mitte küll iga nädal, aga proovin nii palju, kui suudan. Oleneb ka päevast – kui päev on väga pikk, siis lihtsalt ei jõua. Mõnikord peab end kokku võtma, tuleb öelda iseendale, et okei, nüüd ma loen. Kooliajal loen kohustuslikku kirjandust. Need on suhteliselt paksud raamatud ja sellepärast ei jõua ma iseendale meelepäraseid raamatuid valida. Mõni raamat on küll selline, et kohe üldse ei meeldi. Mõni raamat aga üllatab, ise ei oleks ma seda valinud, aga see oli nii hea. Näiteks „Pál-tänava poistega“ oli nii. See oli üks kõige parematest raamatutest! 

Olen olnud kogu aeg Astrid Lindgreni fänn, aga kui lugesin „Mio, mu miot“ ja „Vendi Lõvisüdamed“, siis kohe imestasin, kui head need raamatud on. Elasin neile nii kaasa! „Meisterdetektiiv Blomkvistiga“ on mul trauma, kuna isa sundis mind seda 2. klassis lugema, iga päev 20 lehekülge. Uute raamatute soovitusi saan raamatukogust. Näiteks Sarah Crossani raamatu „Üks“ avastasin tänu raamatukogu soovitusele. Soovitusi saan ka vanematelt ning eesti keele ja kirjanduse tundidest. Samuti internetist. Sisuloojatel, keda minuvanused jälgivad, kaasa arvatud mina, on praegu periood, kus nad hästi palju loevad ja jagavad soovitusi ka Instagramis ja Tiktokis. Mina veel inglise keeles ei loe, ma ei ole kindel, et saaksin kõigest aru. Inglise keeles lugemine on saanud noorte hulgas populaarseks.  

Heas noorteraamatus võiks olla midagi sellist, et saaksid ka end välja nutta. Et see haaraks sind emotsionaalselt kaasa. Oluline on ka, et raamat haakuks minuealiste eluga, et saaksin samastuda. 

Jõuluvaheajal soovitan lugeda Sarah Crossani raamatut „Üks“. See on hõreda tekstiga, ei teki sellist tunnet, et oh, millal see peatükk läbi saab. Tüdimus ei teki. „Krabat“ oleks jõuluajaks liiga hirmus. 

Regina, 11. klassi õpilane

Kooli ajal õppimise kõrvalt lugemiseks palju aega ei jää, mistõttu kohustuslikule kirjandusele lisaks ma ei loe. Vaheaegadel aga küll. Ka kohustusliku kirjanduse hulgas on olnud raamatuid, mis mulle meeldivad, näiteks Jan Guillou „Kurjus“ ja Otfried Preussleri „Krabat“. Ja „Faust“ ei olnud ka halb. Aga oli ka „Mahtra sõda“ (naerab)… Enamasti avastan uusi raamatuid sotsiaalmeediast, aga kuulan ka sõprade soovitusi. Kui sotsiaalmeedias minu lemmikžanritesse kuuluvate raamatute kohta lugemissoovitusi leian, siis uurin põhjalikumalt järele, millega on tegu. Kui tundub põnev, üritan otsida esmajärjekorras raamatukogudest. Tahaksin lugeda eesti keeles ja hea on see, et enamik populaarseid raamatuid ka tõlgitakse eesti keelde. Mul oli aasta või kaks tagasi faas, mil lugesin vaid inglise keeles, ja see mõjutas oluliselt mu väljendusoskust eesti keeles. 

Hea raamat võiks sisaldada ootamatut pööret või lõpplahendust ja/või peategelasel võiks olla mingi taipamis-/avastusmoment ehk … 

Mul ei ole ühte kindlat lemmikraamatut, äkki ongi Jan Guillou „Kurjus“. Ka Albert Camus’ „Võõras“ oli hea. Samuti meeldis mulle väga Margus Karu „Täna on täna ja forever on forever“.

Rebeka, 9. klassi õpilane

Kohustuslikku kirjandust loen lausa iga päev. Tavaliselt loen enne magamajäämist ja mitte palju korraga. Tahan hoida rutiini, et loen pidevalt. Sel aastal oleme lugenud Jaan Krossi „Wikmani poisse“ ja praegu loeme Remarque’i „Läänerindel muutuseta“. „Wikmani poisid“ oli minu jaoks igav. Vaatasin sarja kõrvale, siis oli lihtsam aru saada. Seal oli väga palju tegelasi, sari aitas neid visualiseerida. „Läänerindel muutuseta“ on mul praegu poole peal, aga juba raamatu nimi ütleb, et ega seal midagi vist ei muutu, nad on seal sõjas kogu aeg. 

Uusi raamatuid leian Tiktoki abil, vaatan, mida seal soovitatakse. Mul on ka üks sõbranna, kes loeb hästi palju. Iga kord, kui talle külla lähen, mängime lauamänge ja loeme raamatuid. Tavaliselt valin tema riiulist midagi uut lugemiseks. Mõnikord käin ka raamatupoodides. 

Loen nii eesti kui ka inglise keeles. Pigem loeksin eesti keeles, aga raamatud on vahepeal nii halvasti tõlgitud ja siis võtan ikka ingliskeelse. 

Noorteraamatu puhul on oluline, et see köidaks algusest peale. Et pärast 50 esimest lehekülge ei tekiks soovi seda käest panna, vaid pigem ei tahaks lõpetada enne, kui läbi saad. 

Minu lemmikraamat on Jean-Claude Mourlevat’ „Ookeani kutse“. Soovitan seda lugeda jõuluvaheajal, see räägib väga armsalt üksteise hoidmisest. Samuti meeldib mulle Kristi Piiperi raamatusari „Tõde või tegu“. 

Priit, 9. klassi õpilane

Raamatuid loen nii, kuidas mul aega ja tuju on. Alati ei jõuagi õppimise kõrvalt lugeda. Käin ka trennis, see on mulle oluline. Kooliajal loen peamiselt kohustuslikku kirjandust, vaheajal on aega ka muid raamatuid lugeda. Uusi raamatuid on mulle kingitud. Mõnikord lähen lihtsalt raamatukokku ja küsin midagi head lugemiseks. Ma ei tea, kas mul ongi kõige lemmikumat raamatut, „Harry Potter“ oli hea. On ka üks teine sari, „Tema tumedad ained“, mis mulle väga meeldis. Ilukirjanduse puhul on oluline, et raamatul on mingi hea lugu ja mõte. Ka mingi õpetlik moment võiks olla. 

Enamasti loen eesti keeles, vahel harva olen ka inglise keeles lugenud. Õpin koolis saksa keelt ja olen mõelnud, et võiksin keele arendamise mõttes midagi teinekord ka saksa keeles lugeda. 

Jõuluvaheajaks soovitaksin lugeda Philip Pullmani sarja „Tema tumedad ained“, see meeldis mulle väga. Selles sarjas on kolm raamatut: „Kuldne kompass“, „Vaigust vikerkaar“ ja „Inglite torn“.

Nora Ingrid, 6. klassi õpilane

Kooliajal jääb mul aega ainult kohustuslikku kirjandust lugeda, sest meile jäetakse enam-vähem igaks kuuks üks raamat lugeda. Suurem osa kohustuslikust kirjandusest on päris tore, näiteks mulle väga meeldis „Pál-tänava poisid“. Praegu loen „Kääbikut“. Mulle see raamat meeldib. Proovin iga päev vähemalt 15 lehekülge läbi lugeda. Nüüd jäeti ka inglise keeles lugeda üks raamat, mis on natuke keerulisem. Olen seni vaid eesti keeles lugenud.

Suvevaheajal jääb õnneks ka aega enda valitud raamatute jaoks. Suurema osa raamatutest avastan sõprade, vanemate või internetist nähtud soovituste põhjal. Tihti valin ka autori järgi, kelle raamatud on mulle meeldinud. Hea noorteraamat on minu arvates selline, kus tegevus läheb kiiresti edasi ja ei ole liiga pikki kirjeldusi. On kaks raamatut, mis on mulle väga meeldinud ja mida soovitaksin jõuluvaheajaks ka teistele noortele. Üks on Raquel Jaramillo Palacio „Ime“ ja teine Jory JohnijaMac Barnetti „Kaks kaaki“. 

Laura, 9. klassi õpilane

Loen iga nädal. Sel õppeaastal on koolis olnud kaks kohustuslikku raamatut, esimene oli oma valitud ja teine Andrus Kivirähki „Rehepapp“. Ma valisin lugemiseks Ransom Riggsi „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“.

Mulle on väga oluline raamatu kaas. Kui kaas on kole, siis ma raamatut ei osta (naerab). Muidugi loen tagaküljelt samuti, millest raamat räägib. Samuti peategelane – kui ta ei tundu põnev, siis läheb raamat kohe kõrvale. Ma ei suuda lugeda raamatut, kus vihkan peategelast. 

Hea noorteraamat üllatab, seal on ootamatuid pöördeid, mis muudab kogu sündmuste käigu. Näiteks Carolin Kuuskmäe „Ekraani taga“ on hea raamat.

Loen enamasti inglise keeles, see teeb raamatu kuidagi huvitavamaks minu meelest. Kui leian odavalt eestikeelse raamatu, loen ka seda. Tihti on aga nii, et eestikeelne raamat on 25, ingliskeelne aga 10 eurot. Siis ma muidugi ostan viimase. 

Mul pole lemmikraamatut. No kui ühe peab valima, siis Claire Kohda „Woman, eating“. See on selline vampiiriloolaadne lugu. Väga põnev ja haaras täiesti kaasa. Eestikeelsetest soovitan lugeda Carolin Kuuskmäe „Ekraani taga“.

Emma, 10. klassi õpilane

Raamatuid loen nädalas ikka mitmel korral. Eriti kooliajal, kui on kohustuslik kirjandus ka juures. Selle kooliaasta jooksul olen jõudnud lugeda kolm kohustuslikku ja ühe enda valitud raamatu. Isa soovitas mulle Remarque’i „Triumfikaart“, praegu ongi see pooleli. 

Raamatuid avastan tänu sotsiaalmeediale: Instagramile või Tiktokile. Samuti soovitavad raamatuid pereliikmed. Mul on ka palju sõpru, kes armastavad lugeda.

Raamat, mis mulle väga meeldib, on Lockharti „We were liars“, romantiline fantaasiaraamat. Minu jaoks oli väga huvitav ka Ene Sepa „Lumelinnu surm“. Samuti James Fowlesi „Maag“. Mu lemmikraamatud kogu aeg vahetuvad. 

Hea noorteraamat käsitleb aktuaalseid teemasid, et noored sellega suhestuksid. Et tunneksid lugedes, et oled kuidagi seotud selle raamatuga. Eks oleneb ka sellest, kas oled tüdruk või poiss. Tüdrukud soovivad ilmselt alati natuke romantikat ja draamat, poisid põnevust. 

Loen nii eesti kui inglise keeles. Keele-eelistust mul pole. Paljud noorteraamatud, mille internetist avastan, pole eesti keelde tõlgitud. 

Just lähiajal lugesin kohustusliku kirjanduse osana Jostein Gaardeni „Sofie maailma“, mis oli küll natuke raske lugemine, kuid lugu, mis sealt välja tuli, oli väga huvitav. Äge, kuidas seal oli kaks erinevat storyline’i. See on üdini filosoofiaraamat, aga hästi hea. Aitab ka tähelepanu arendada. Soovitan ka teistel seda jõuluvaheajal lugeda

Georg Jakob, 11. klassi õpilane

Raamatuid loen ikka iga päev. Kohustuslikku kirjandust pole õnneks nii palju, jääb aega ka ise raamatuid valida. Loen erinevaid asju, mitte ainult ilukirjandust. Hästi palju loen erialakirjandust ja ka huvipakkuvat filosoofia- ja religioonikirjandust. Enamasti tuleb see ikka mingitest soovitustest või teemadest, millega ma parasjagu tegelen. Õpin heliloomingut ja parasjagu loen Gustav Mahlerist. 

Hiljuti lugesin raamatut, mida minu õpetaja Tõnu Kõrvits soovitas – Rick Rubini „The Creative Act: A Way of Being“. See võtab loominguline olemise ja loovuse pulkadeks lahti ja on kuidagi sihuke mediteerimise raamat. Seda võib kindlasti igal hetkel lugeda. Loen nii eesti kui inglise keeles, sõltub, kuidas raamatuid kätte saan. Näiteks Mahleri raamatut loen inglise keeles, sest Mahlerist pole eesti keeles ühtegi head raamatut võtta. Üldjuhul aga eelistan emakeeles lugeda. 

Praeguseks loetud ilukirjandusest on minu jaoks kõige kütkestavam olnud Dostojevski „Vennad Karamazovid“, see tõmbab kohe hästi käima ja tegeleb põhjalikult inimeseks olemisega. 

Noortekirjandusest võiks lugeda näiteks Mati Undi „Võlga“, selle ta kirjutas umbes sama vanalt, kui mina praegu olen. See raamat on küll lühike, aga kaasahaarav. 

Jõuluvaheajaks soovitan Marju Kõivupuuraamatut „Eesti mütoloogia algajale“, see annab valdkonnast tõesti hästi hea ülevaate.

Naatan, 9. klassi õpilane

Loen raamatuid umbes kord nädalas. Enamasti kuulan audioraamatuid, sest siis saan samal ajal ka midagi muud teha, aga vahetevahel loen ka mõne paberraamatu läbi. Peamiselt valin raamatuid ise, sest praegu meil veab – koolis antakse päris vähe lugeda. Nii saan enda asju lugeda ja kuulata. Raamatuid avastan nii, et kui mind mingi teema huvitab, siis otsin näiteks Youtube’ist selle kohta õpetlikke ja analüüsivaid videoid, nendes vahetevahel soovitatakse raamatuid või kirjanikke. 

Mul on mitu lemmikraamatut. Esimesed, mis kohe pähe tulid, on Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ ja „Vennad Karamazovid“. Ma lugesin seda 7. klassis ja see muutis mu elu, sest tutvustas väga huvitavaid filosoofilisi ideid, nagu eksistentsialism ja nihilism, ja üldse äratas minus suure huvi filosoofia vastu. Arvan, et filosoofia on aidanud mul elus rasketel kohtadel navigeerida ja kasvada paremaks inimeseks. Minu lemmikraamat lõbu mõttes on Douglas Adamsi „Hitchhikers guide to the Galaxy“, sest see on minu arust väga naljakas ja seal on huvitavad sci-fi-kontseptsioonid. 

Enamiku oma raamatutest saan internetist laadida oma e-lugerisse, aga kui mu soovitud raamat on meil kodus olemas, loen seda. Loen enamasti inglise keeles, aga kui mul on juba kodus olemas eestikeelne raamat, mida plaanisin lugeda, loen hea meelega seda. 

Minu puhul ei ole kunagi töötanud raamatusoovitused peale ühe. See on jaapani kirjaniku Osamu Dazai „No longer human“. See on väga depressiivne ja sünge raamat, mis meeldibki paljudele noortele just sellepärast, mina kaasa arvatud. See raamat aitab raskel hetkel leida midagi, millega samastuda, ja on üldse väga huvitav lugu mehest, kes ei tunne end olevat inimeste seas, vaid elu kaugelt vaatlejana.

Jõuluvaheajaks annan kaks raamatusoovitust. Kes tahab lihtsalt lõbusat kogemust, tutvugu eelnevalt mainitud Douglas Adamsi raamatusarjaga „Hitchhikers guide to the Galaxy“. Teine raamat on Dale Carnegie õpetlik ja kasulik „Lõpeta muretsemine ja hakka elama“. Ma arvan, et see on tänapäeva noortele tähtis. Depressiooni diagnoositakse aina rohkem ja stressitase on meil väga kõrge. See raamat aitab stressi ja muretsemisega hakkama saada.