Miks peab haridus- ja teadusminister olema hariduskriisi lahendamisel võtmeisik
Õpetajate ühenduste võrgustik on töötanud välja õpetajate karjääri- ja palgamudeli projekti, mis näeb ette võimaliku staažitasu loomist, kontakttundide arvu vähendamist ja klassijuhatajatöö senisest suuremat väärtustamist. Suur töö on tehtud õpetajate tööülesannete väljaselgitamisel ning sisulise töö mõtestamisel.
Foto: Erik Prozes / Postimees / Scanpix
Hariduskriisi kese seisneb olukorras, kus üldhariduskoolides väheneb aasta-aastalt täistööajaga panustavate, kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate osakaal. Õpetajaskonna keskmine vanus tõuseb ning väljaõpet omavate õpetajate järelkasvus valitseb põud. Kujunenud olukord sunnib koolijuhte palkama juhuslikke inimesi. Tagajärg on kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate vastutuskoormuse kasv ning õppijate raskus saavutada õpitulemusi.
Süsteemi üritatakse parandada, aktsepteerides üha enam juhuslikku tööd õppijatega, vähendades ootusi uute õpetajate teadmistele ja pädevustele ning püüdes kaotada või lihtsustada Vabariigi Valitsuse kehtestatud riikliku õppekava õpitulemuste saavutamise välishindamist. Nimetatud asjaolud ei lahenda põhjuseid, vaid pisendavad tulemuse tegelikkust – Eesti lastele pakutava hariduse kvaliteet muutub aastatega üha tagasihoidlikumaks.
Töötades välja kvaliteetse õpetajate karjääri- ja palgamudeli, motiveerime õpetajatööd jätkama inimesi, kellel on selleks pädevus ja kutsumus; samuti loome noortele perspektiivi valimaks endale õpetaja elukutset. Õpetajate alampalga tõus on oluline, et võimekad noored üldse kaaluksid tööd õpetajana.
Valdkonna ministril peab olema visioon, ühtlasi peab ta olema reformide eestvedaja.
Kuna kõneleme Eesti õppijate hariduse kvaliteedi ja laiemalt Eesti riigi kestlikkusest, on vaja, et haridus- ja teadusministrist kujuneks võtmeisik hariduskriisi lahendamisel. Paljud haridusinimesed tajuvad, et Kristina Kallasel on see võimekus ja valmisolek. Selle rolli kannaks välja ka Tõnis Lukas ja Jevgeni Ossinovski. Seetõttu on oluline eelnevate tugevate ministrite tugi praegusele.
Riigieelarve koostab Vabariigi Valitsus ning seetõttu on pea- ja rahandusministri ning teiste Vabariigi Valitsuse liikmete tugi haridus- ja teadusministrile ülioluline. Seadusloomes vajab minister kitsamalt Riigikogu kultuurikomisjoni, laiemalt kogu Riigikogu kaasamõtlemist ja panustamist. Oluline on kaasata ka opositsiooni, sest nende hulgas on haridusvaldkonda väga hästi tundvaid inimesi ning ühine tegemine suurendab vastutust tulemuse ees ning hoiab järjepidevust.
Oluline on luua riiklik õpetajate karjääri- ja palgamudel.
Eesti on unitaarne riik, riiklikud õppekavad kehtestab Vabariigi Valitsus, õppekava elluviimist rahastab riik, hariduse andmine on riigi järelevalve all. Kogemus näitab, et vaja on keskset institutsiooni (haridus- ja teadusministrit), kes hakkab hariduskriisi lahendama. Ja mida kaotaks üldsus sellest, kui hariduskriisi lahendataks koordineeritult ja konkreetse institutsiooni vastutusalas?
Avalikus ruumis on olnud sõnumeid, et omavalitsused, koolid, koolijuhid ja õpetajad vajavad praegusest suuremat autonoomiat. Minu silmis käib selle sõna ümber mäng. Autonoomia tähendab osalist iseseisvust. Mis on praeguses süsteemis keskvõimu määratud? Osa õppeasutuste pidaja on riik (samas on pidajaid palju rohkem), õppekavad on kehtestanud Vabariigi Valitsus, välishindamine on riiklik, kaasava hariduse jõustamine on riiklik, õpetajate tasemekoolitus toimub riigi tellimusel avalikes-õiguslikes ülikoolides. Viimane aspekt on väga oluline. Õppekavades peegeldub rahvusvaheline kogemus ning meie ühiskondlik kokkulepe, ühtluskooli püsimine. Välishindamine toetab õppekavade (sh muutunud õpikäsituse) realiseerumist, annab sisendit õpetajate täiendkoolitusele (mis omakorda toetab muutunud õpikäsituse jõustumist), kinnitab meie õpilaste hariduse kvaliteeti rahvusvaheliselt. Kõige selle realiseerimiseks on vaja ka keskvõimu rahastust.
Autonoomia väljendub omavalitsuse õiguses luua ja kehtestada omavalitsuse arengusuunad (sh hariduse valdkonnas), otsustada koolipidamine ja õigus valida haridusasutusele sobilik juht. Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud õppekavad on n-ö kokkuleppelised miinimumnõuded. Igal koolil on koostöös omavalitsusega õigus luua omanäoline ja kohalikku kultuuriruumi arvestav kool. Kuna piirkondlik eripära on väärtus, siis peab ka kohalik omavalitsus toetama lisandväärtuse loomist oma ressurssidega. Kooli arengusuunad lepitakse kokku kogukonna enda välja töötatud kooli arengukavas. Sama kehtib kooli õppekava koostamises – koolikogukond saab seada valdkondlikud rõhuasetused (mis ainetunde on koolis enam), rikastada õppekava vastavalt pedagoogilisele nägemusele ning kohalikule komberuumile.
Eesti õpetaja autonoomsus väljendub õpetaja võimaluses panustada omavalitsuse arengusse, osaleda kooli arengukava väljatöötamises ja sisehindamises (valides seejuures enda koolile olulised eesmärgid ja mõõdikud), võimaluses osaleda kooli õppekava väljatöötamises ja/või arendustegevuses ning õiguses valida õpitulemusteni jõudmiseks just see õppematerjal ning metoodika, mis on parim võimalik valik konkreetsete õppijatega töötamiseks.
Ka õpitulemuste hindamises on autonoomia – õpetajal on võimalus otsustada, kas teha seda paberil, rühmatööna, suuliselt, e-testina jne. Ka põhikooli õpitulemuste välishindamisel antakse tagasisidet miinimumnõuete täitmisest. Lähtudes kooli õppekava rõhuasetusest, saab põhikoolilõpetaja valida endale sobiliku valikeksami, kas siis enam sotsiaal- või loodusteaduslike ainete või võõrkeelte valdkonnast. Gümnaasiumiastmes on koolide autonoomia mitu korda suurem. Õppekava mahtu on võimalik koolil määrata pea kolmandiku osas, välishindamisel tuleb saada kolmes õppeaines sajast punktist üks.
Loobuti põhimõttest, et kvaliteetsema töö eest saab õpetaja kõrgemat tunnitasu.
2013. aastal kaotas tollane haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo seni toiminud õpetajate karjääri- ja palgamudeli ning loobus seekaudu ka riiklikust vastutusest õpetajatele perspektiivi loomise eest.
Sel veal on olnud oluline mõju õpetajate motiveerimisele ning järelkasvule. Kuigi kontakttundide asemel hakati rääkima õpetaja ametikohast, on rahastusmudeli aluseks senini 21 kontakttundi, teatud õpilaste arv klassis ning regionaalpoliitikat ja ühtluskooli püsimist toetavad piirkondlikud koefitsiendid. Samuti paigutati klassijuhatajatöö õpetajate ametikoha sisse (kuigi rahastusmudeli aluseks jäeti 21 kontakttundi). See lähenemine ei ole end õigustanud ning üldhariduskoolides väheneb aasta-aastalt täistööajaga panustavate kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate osakaal ning õppijatele pakutav vaimne õpiruum muutub järjest tagasihoidlikumaks.
Keskvõimu loobumine vastutuse kandmise eest andis eneseteostusvõimaluse koolipidajatele ja -juhtidele.
Seega on koolipidajatel ja -juhtidel olnud kümme aastat aega välja töötada ja rakendada õpetajate karjääri- ja palgamudelit. Kuigi 2014. aastal käivitunud õpetajate kutsehindamine andis võimaluse kasutada kutseeksami sooritamist töötasu diferentseerimise alusena, ei ole suurem osa koolipidajaid ning koolijuhte seda teinud. Põhjuseid on mitmeid. Visiooniga haridusvaldkonna juhte on omavalitsuste ametkonnas ülivähe. Pigem on tegu ametkonnaga, mis aitab teostada avalikku haldust, mitte ei mõtesta tööd õppijatega. Visiooni omamise vastutus on antud koolijuhile.
Kahtlema on väga-väga võimekaid koolijuhte, kelle nägemusega on võimalik tutvuda meedia vahendusel ja konverentsidel. Suurem osa koolijuhte kasutab aga praeguseni keskvõimu antavat õpetajate töötasu diferentseerimise rahastust lisatööde eest tasumisel. Koolijuhte, kes maksavad õpetajale kvaliteetse töö eest õppijatega ainetunnis kõrgemat tasu, on ülivähe. Koolijuhtide tegevuse õigustamiseks tuleb tõdeda, et palju töötasuks mõeldud rahast kulub ka kaasava hariduse põhimõtete juurutamiseks. Samuti on näha, et paljud koolijuhid soovivad kanda vastutust üksnes oma kooli edenemise eest, mitte tasuda oma kooli eelarvest (mis tuleb küll riigieelarvest) meisterõpetajatele, kes lisaks oma kooli ja õppijatesse panustamisele edendavad ka Eesti hariduselu. Seetõttu peabki õpetaja karjääri- ja palgamudel olema riiklik.
Samas peab koolijuhtidele jääma vabadus palgafondi osas, millest tasuda täiendavate tööülesannete eest, mis õpetaja põhitöö sisse ei mahu. Väärib rõhutamist, et seniste tööülesannete loetelu saab vähendada. Näiteks võiks järeltööde sooritamise vajaduse üle otsustada õpetaja, loobuda võiks põhikooli loovtöödest. Loobuda võiks õpetajaskonnale pealesunnitud e-eksamite ja e-testide arendustegevusest, sest need on igas mõttes kulukad ega toeta õpitulemuste saavutamist, mis eeldavad analüüsioksust.
Kvaliteedi erinevus peab olema objektiivselt mõõdetav.
Riikliku mudeli lähtealus peab olema arusaam, et õpetajate töötasu peab erinema, sest ka tehtava töö kvaliteet on erinev. Karjäärimudel peab olema seotud palgamudeliga. Keskmes peab olema õpetaja töö õppijatega – nii ainetunnis kui ka kooli ühisüritustel, õppekäikudel jne. Õppijakesksus väljendub ka õpetaja panuses õpiruumi kujundamisel (näiteks kooli arengukava ja õppekava väljatöötamisel).
Oluline on töö tulemuslikkus, mitte koos kulgemine. Iga tore tegevus ei ole õppimine. Õppetöö peab olema mõtestatud, eesmärgiga. Tulemuslikkuse mõõdupuu on erinev, sest õpetajad töötavad õppijatega, kelle võimekus on erinev. Austust peab väärima nii töö õpiraskustes õppijaga kui ka andekatega.
2013. aastani kehtinud mudeli kritiseerijate põhisõnum oli, et tippõpetajad pidid palju panustama oma koolist väljaspoole. Vastab tõele: praktikantide juhendamine, õppematerjalide väljatöötamine, riiklike õpilasvõistluste korraldamine, aineühenduse juhtimine ning kolleegide koolitamine oli suunatud oma koolist välja. Enim oli ülepingutatud kolleegide koolitamise nõue 60 tunni ulatuses. Võis tekkida olukord, kus tippõpetaja tund tuli asendada, sest õpetaja ise oli kolleege koolitamas.
Tavaliselt olid need õpetajad korraldanud töö nii, et sel päeval toimusid kontrolltööd, mille juures ei pidanud õpetaja ise viibima. Seega tuli oma tööd oskuslikult planeerida. Samas tõid tippõpetajad oma koolile tuntust, lisasid õpetajaskonnale autoriteeti ning, mis peamine – tippõpetaja metoodiline repertuaar oli suurem, seega võitsid palju just selle õpetaja õpilased. Õpetajate karjääri- ja palgamudelis on vaja väärtustada ka Eesti Vabariigi kui terviku edenemist, millesse vanemõpetajad ja meisterõpetajad panustavad rohkem.
Haridus- ja Teadusministeeriumi ametkond on jooksnud õpetajate karjääri- ja palgamudeliga ummikusse.
2023. aasta sügisel alustas tööd kantsleri kinnitatud, pea 20 inimesest koosnev töörühm, mis tagasihoidliku juhtimiskvaliteedi tõttu kujunes ideekorjeks ning 31. jaanuariks 2024 (mil töörühm lõpetas) ühelegi sisulisele kokkuleppele ei jõudnud. Praegu on olemas üksnes ministeeriumi ühe grupi ametnike nägemus, mille järgi näiteks õpetajate karjäärimudel ja palgamudel ei ole omavahel seotud ning klassijuhatajatöö eest, mis on õpetajatöö igapäevane osa, ei tuleks lisatasu maksta.
Enim tekitab õpetajate hulgas aga võõristust asjaolu, et mida meisterlikumaks saab õpetaja, seda vähem peaks tal olema kontakti õppijatega. Isegi peaminister Kaja Kallas küsis, kuidas selline lähenemine aitab lahendada olukorda, kus kvalifikatsiooninõuetele vastavaid õpetajaid jääb üha vähemaks. Liikvel on nali, et ministeeriumi ametnikud näevad ise karjääri haridusvaldkonnas selles, et pääsesid tööst õppijatega.
Ametkonnal jääb puudu õpetajatöö tunnetamisest, kujunenud on teatud hirmud ja dogmad ning kramplikult üritatakse kinni hoida õpetaja ametikoha põhimõttest ja kutsesüsteemist. Esmalt, kutsumusega, aine sisu valdav ning rikkalikku metoodilist repertuaari omav õpetaja naudib tööd õppijatega. See ongi see keskne põhjus, miks paljud inimesed on õpetajaks õppinud. Väide, et 2013. aastani kehtinud süsteem takistas õpikäsituse uuenemist, ei pea paika. Eelkõige toetab muutunud õpikäsituse mõtestamist ja juurutamist õppekava arendustegevus, õppematerjalide uuenemine ning õpetajate taseme- ja täiendkoolitus. Konverentside ja seminaride korraldamine, õppematerjalide väljaandmine jne on vorm, muutunud õpikäsitus on õppimise mõtestamise muutus.
Suured muutused toimuvad vaid ühistes sünergiapõhistes aruteludes. 2013. aastani kehtinud õpetajate karjääri- ja palgamudeli lammutamine on pedagoogilist diskussiooni ning koostööd oluliselt pärssinud. Dogmaatiline on ametnikkonna väide, et kuni 2013. aastani lugesid õpetajatöös vaid kontakttunnid. Eesti eriilmeliste koolide ajalugu tõestab vastupidist. Kõik ootused ja täiendavad tööülesanded olid ka kuni 2013. aastani kirjas ametijuhendites.
Kui soovime võtta õpetajate karjääri- ja palgamudeli aluseks kutsesüsteemi, siis peame looma õpetajale võimaluse analüüsida oma kompetentse tööaja raames.
2014. aastal rakendunud õpetajate kutsesüsteemi suurim väärtus on enese töö analüüsimine kompetentside kaupa. Seetõttu on oluline, et õpetajakoolituse tudengid ning karjääripöörajad sooritaksid kutseeksami. Kutsestandardist lähtub ka õpetajate tasemekoolituse sisu. Vanemõpetaja ning meisterõpetaja kutseeksami sooritamiseks on vaja esitada väga mahukas e-portfoolio, mille valmimine on väga pikk protsess. Kuigi kutsehindajad on väga pädevad ning eksamil saadav tagasiside kohane, eeldab see pühendunud õpetajalt põhjalikku eneseanalüüsi õhtusel ajal, nädalavahetusel ning puhkuse perioodil. Olukorras, kus õpetajaid napib ning nad on ülekoormatud, ei ole see mõistlik.
Õpetajate ühenduste võrgustik pooldab lisaks meie pakutud õpetajate karjääri- ja palgamudelile kutseeksamite arvestamist palgaastmestikus, sest see tooks süsteemi paindlikkust, rikastaks valikut, kuidas enda väärtust õpetajana tõestada, ning toetaks nende õpetajate edenemist, kellesse kooli juhtkond mingil põhjusel piisavalt ei panusta. Kahjuks oli 2013. aastani kehtinud karjääri- ja palgamudeli nõrkuseks asjaolu, et osal juhtudel kooli juhtkond pärssis õpetaja edenemist ning ei tagasisidestanud õpetaja tööd objektiivselt. Selliste olukordade kujunemine tuleb uues süsteemis välistada.
Kõike eelnevat arvestades on õpetajate ühenduste võrgustik loonud õpetajate karjääri- ja palgamudeli, mille keskmes on õpetaja panus õppijatesse (näiteks töö klassijuhatajana, HEV-õppijate toetamine, osalemine õppijatega õpirändel) ning panustamine oma haridusasutusse (osalemine kooli arengukava väljatöötamises, sisehindamises, õppekava arendustegevuses, panustades töörühmadesse, kolleegide koostöösse jne). Meisterõpetajalt oodatakse suuremat panustamist metoodilisse töösse. Väga olulisel kohal on kaasatus õpetajate ühenduste töösse (näiteks panustamine oma ainevaldkonna ühendusse) ning vastutuse võtmine õpetajate järelkasvu osas. Õpetajate ühenduste võrgustik peab oluliseks, et teatud osas mõjustaks õpetaja töötasu ka staaž.
Aeg on usaldada õpetajaskonna nägemust.
Kokkuvõttes, haridus- ja teadusministrist peab kujunema õpetajate riikliku palga- ja karjäärimudeli eestkõneleja. Seotud partnerid peavad teda toetama selles, sest meil on ühtluskool ning ootused õpetaja pädevusele on unitaarriigis ühesugused. Vaatamata tekkinud võimalusele, ei ole kümne aasta vältel suur osa omavalitsutest koolipidajaid ja koolijuhte õpetajate pädevust arvestavat karjääri- ja palgamudelit välja töötanud. Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikkonna kümme aastat jõustatud poliitika õpetaja ametikohast on ebaõnnestunud.
Kuna riiklikku õppekava rikastatakse piirkondlikust eripärast lähtudes, siis oleks aus, kui kohalik omavalitsus toetaks üldhariduskooli õpetajate järelkasvu kujunemist ja õpetajatöö väärtustamist oma ressurssidega. Karjäärimudeli keskmes peab olema õpetaja panus õppijasse ja oma haridusasutusse. Oluliselt enam tuleb väärtustada tööd klassijuhatajana. Meisterõpetajaid vajame, sest tippõpetajad veavad muutunud õpikäsituse mõtestamist ning loovad metoodilisi materjale ja jagavad oma metoodilist repertuaari ehk edendavad Eesti Vabariigi hariduselu riiklikul tasandil.
KOMMENTAARID
Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse esimees Reemo Voltri:
mis karjäärist me räägime, kui palka juurde ei saa!
Foto: Sander Ilvest / Postimees / Scanpix
Õpetajate ühenduste võrgustik on lähenenud karjääri- ja palgamudelile süsteemselt ja kirjutanud lahti õpetaja põhilised tööülesanded, mida tehakse põhipalga eest ja mis peaks mahtuma 35 tunni sisse nädalas. Välja on toodud ka ülesanded, mis on küll teoreetiliselt õpetaja tööülesanded, aga ei mahu normkoormuse ja baaspalga sisse, nende eest tuleks maksta listasu. Samuti on kirjas klassijuhataja ülesanded ja ettepanek kehtestada üleriigiline klassijuhataja töötasu standard, mis võiks sõltuda eelkõige õpilaste arvust. See mudel peegeldab õpetajate ühist arusaama.
Mõnel pool on praegugi õpetajate lisaülesanded eraldi tasustatud. EHL-i seisukoht on, et suurem töötasu ei pea sõltuma lisaülesannete täitmisest. Oleme seisukohal, et õpetaja, kes saab kõrgema ametijärgu ja tõestab oma professionaalsust, saab suuremat palka, kuigi teeb ikka oma õpetajatööd ehk annab tunde. Ta ei pea võtma mingeid lisaülesandeid. Ainesektsioonide juhtimine, mentoriks olemine jms ei pruugi igaühele sobida, kõrgemat palka peaks saama ka ainesse pühendunud inimene, kes teeb oma tööd hästi.
On räägitud, et kõrgema järgu õpetajatel tuleks võtta koormust vähemaks ja anda neile teisi ülesandeid. Aga kui osal õpetamise koormust vähendatakse, oleks koolidesse vaja õpetajaid juurde, ja see on jällegi lisakulu.
Karjäärimudel ja palgamudel peaksid olema üks ühele seotud. Kõrgema ametijärguga peab olema tagatud ka kõrgem palk. Ei ole mõeldav, et pagunitega midagi ei kaasne – mis karjäärist me räägime, kui palka juurde ei saa!
Lahti peaks olema räägitud ka kohalike omavalitsuste panus. Samuti peaks palgamudel sisaldama staažikomponenti – olenemata professionaalsest astmest peaks palga puhul arvestama ka staaži, see aitaks inimesi ametis hoida. Praeguse kutsestandardi taotlemiseks kuluva töömahu asemel peaks süsteem sarnanema sellega, mis oli kümme aastat tagasi – vähemalt vanemõpetaja järk peaks olema kooli komisjoni otsustada ja nõuded tuleks täita mitte kirjelduste, vaid tegevuste kaudu. See on tööjõuressursi kasutamise seisukohast mõttekam.
Õpetajate töö- ja karjäärimudeli baasmudel peab olema üleriigiline. Selleks et iga koolipidaja ja kool saaks rakendada oma mudeli, ei ole omavalitsustel raha. Kuna ühtset süsteemi pole, on seda mudelit rakendatud üksikutes kohtades, aga me räägime siin riikliku karjäärimudeli vajalikkusest.
Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees Tõnis Lukas:
peame usaldama õpetajaid
Foto: Priit Mürk / ERR / Scanpix
Kui õpetajate ühendused loovad ise karjääri- ja palgamudeli, siis on vähem võimalusi, et see tuleb elukauge. Koolitöö on spetsiifiline ja vastutusrikas, seda on kõrvalseisjal väga raske hinnata. Õpetajatel on oma tööülesannete täitmisel erinevad profiilid, mõnel on üks tugevus, teisel teine – kõik pole ühesugused, samas on õpetajatel kümneid lisarolle. Seetõttu ongi koolivälisel inimesel raske aru saada, milles see õpetaja töö õieti seisneb.
Teadmine, kuidas karjääri- ja palgamudel peab olema üles ehitatud, õpetajatel on – üks osa sellest teadmisest tugineb traditsioonil ja harjumustel; teisalt on praktilised vajadused ja olukord koolis ajaga muutunud. Võrgustikul ja EHL-il on nende kohta teadmised olemas.
Õpetajate järelkasvuga läheb olukord aina hapumaks, seda näitavad uuringud ja see on meie kooli jätkusuutlikkuse olulisim väljakutse. Õpetajate koormus on ebaühtlaselt jaotatud – suured vahed on piirkondlikult ja kooliti, sõltuvalt asutuse suurusest.
Muidugi võivad kõik – nii koolid kui koolipidajad – teha endale oma töö- ja palgamudeli, aga siin on kaks küsimust. Esiteks: kas omavalitsustel on raha, et vastavalt palgaastmetele töötasu tõsta? Enamikul ei ole. Teiseks: kui igal pool hakatakse tegema oma karjäärimudelit, võib tulla välja 79 mudelit ja killustunud süsteem. Kohalikes omavalitsustes on pedagoogikast erinevad teadmised, rahast rääkimata. Meil on üleriigiline haridusstandard.
Varasema süsteemi ärakaotajate lootus oli, et KOV-id hakkavad suunama õpetajate palka piisavalt raha, aga see ei ole saanud tõeks. Kui pole konkreetset astmestikku, siis rahastatakse ikka minimaalsel tasemel ja mingit astmestikku kvalifikatsiooni järgi ei sünni. Seda võis ette näha.
Nüüd tuleb hinnata õpetajate töökogemust, kvalifikatsiooni tõusu, lisatööülesandeid, koormust ja muid nüansse, et õpetajad saaks aru, et nende tööd väärtustatakse. Noortel võib tunduda järgmisele redeliastmele tõusmine aeganõudev, aga seda võiks kiirendada, kui inimene tõestab oma kvalifikatsiooni ja täidab vastavalt mudelile lisaülesandeid. Kui algaja vuhiseb oma kvalifikatsiooni tõstmisel edasi suure kiirusega, peaks tal olema võimalus kiiremini tõusta. Üleminekud võiks olla paindlikud, puhast staažipõhist mudelit ma ei poolda, aga töökogemuse arvestamine peab olema mudeli üks osa.
Artikli lõppu lisatud nn projekt on absurdne!
See sobib bürokraatidele, et õpetajatöö ümber keerutada segast juttu. Ja muidugi algab nn onupojapoliitika – mäng palkade ümber, mis pingestab kooliperedes õhkkonda… Kõige sõltumatum on iga viie aasta tagant tõusev palk ilma igasuguste tiitliteta (see on ju läbi proovitud maailmas).
Olen vanema kolleegiga nõus. Palgaastmete loomine tähendab ju seda, et meil on tarvis ülal pidada suurt hulka ametnikke, kes seda tööd tegema hakkavad. Ja lõpuks oleme me ise need, kes üksteise tööd hindame, mitte keegi teine.
Üks oluliine puudujääk õpetajate, kuid ilmselt ka ametnike vaates on see, et ei räägita erialalisest ettevalmistusest. Võibolla klassiõpetaja on abstraktne “õpetaja”, kuid vanemas kooliastmes on õpetajad kindla erialaga seotud. Ja seda erialalist (tipp)taset need pakutud mudelid ei kajasta. Näiteks võib õpetajal olla PhD, tema artiklid vôivad olla tsiteeritavad rahvusvahelistes ajakirjades ehk et on väga heade erialaliste teadmistega. Seda taset ei ole vaja kutsekomisjonis tõestada, sest on tõestatud sellest kôrgemal rahvusvahelisel tasemel.
Ehk et meil on õpetajaid, kel on keskharidus, bakalaureus, magister ja PhD. Teeme kõigepealt selle järgi vahet. Siis räägime pedagoogilistest kompetentsidest õpetaja ameti sees. Kui inimesel on oskus kõike oskuslikult selgeks teha, kuid ei ole erialalisi teadmisi, siis ma ei leia, et ta peab olema kõrgemalt tasustatud.
Aga mis peamine, lepime kokku, et õpetajaks õpitakse üks kord elus. Praegu küsitakse mõnelt kahte õpetajakutset. Nii vôi teisiti on see amet seotud kutsumusega, mitte pelgalt raha teenimisega. Kes ei taha, see ei ôpeta.
Minul tekkis palgamudelit analüüsides mitmeid küsimusi. Meil on tuhandeid erineva haridustaseme ja väljaõppega inimesi tegemas tööd õpetajana, kuid nad ei vasta ettenähtud kvalifikatsioonile. On äärmiselt meelevaldne eeldada ja neid üldistades kohelda kui madalamat klassi. Nõutuks olemine (nagu seisab mudeli madalaima astme kommentaaris) ei tohiks anda teed rumalaks olemisele.
Ma mõistan, et palgamudeli üks eesmärke on viia õpetajakutset omavate õpetajate arvukus tõusuteele ning neid arengu eest tasustada. Esimene palgaaste mõjub justkui karistusena kõigile neile, kes küll õpetajakoolitust magistriõppes läbinud pole, kuid teevad oma tööd hinge ja teadlikkusega. Olen ka mina üks neist. Kõigest bakalaureuse kraadiga keeleõpetaja ja klassijuhataja. Alustasin õpetajateed 2017 aastal. Töötanud edukalt (vähemalt koolijuhtide, kolleegide ja õpilaste arvates) nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Olen ennast huvidest lähtuvalt ainealaselt harinud akadeemilisest keskkonnast väljaspool, näiteks läbi raamatute ja taskuhäälingute. Kõik need aastad õpetajatööd on mind karastanud ja arendanud.
Nüüd sellest, miks ma seda kommentaari kirjutan.
Sellise palgamudeli järgi langeks minu ja teiste sarnases olukorras olevate õpetajate( seda me ju oleme, isegi kui mõni ülevalt alla vaadates ehk nii ei leia) palk 2025 aasta jaanuaris madalale kui on hetkel kokkulepitud töötasu. 1820 vs 1820,mis suureneb jutu põhjal 10% ning I astme palk moodustaks sellest siis 90% ehk 1802 eurot. See mõjub paratamatult karistusena ning ei motiveeri neid tuhandeid oma kvalifikatsiooni sobivaks tõstma. Ülikoolides pole isegi piisavalt kohti sessioonõppes, kui neil isegi peaks tahtmine karistusest seeläbi vabanemiseks tekkima.
Kas see on mudel, mille on välja töötanud eksperdid inimloomuse ja motivatsiooni alal? Kas meil on õpetajaid tõesti nii palju, et nõnda käituda?
Selle asemel võiks
a)lubada koolijuhtidel sõlmida näiteks 2-3 aastaseid lepinguid õpetaja ametikohale tingimusel, et töövõtja asub ülikoolis kutset omandama. See annaks mõlemale poolele kindluse. Samas pole nendele tuhandetele ülikoolis ruumi..
b)võimaldada õpetajal, kellel on näiteks 5+ aastat staaži ja koolijuhi/komisjoni luba, oma pädevust tõestada läbi eksami, mis hõlmab endas ainealaste teadmiste ja pädevuste kontrolli. See eeldab muidugi tunnistamist,
et pädevuste omandamine ja areng on võimalik ka ilma õpetajakoolitust läbimata. (On küsitav mil määral õpetajakoolitus reaalselt tööks ette valmistab. Nägin seda ise neid aineid oma õpingute jooksul vabatahtlikult lisaks läbides ja näen seda nooremate kolleegide põhjal, kes tööle tulles vajavad isegi minu( kvalifikatsiooni mitteomava kolleegi abi)).
Võib-olla ma eksin, aga mulle jäi lugedes mulje, et I palgaastmelt III jõudmiseks, ehk palgatõusini, kuluks mul tänasest hetkest viis aastat. Kaks aastat ülikooli, lisaks veel kolm aastat sama tööd, mida teen juba aastast 2017. Ja selle kõige sees on veel palga langus võrreldes praegusega.
Seda karjääri/palgamudelit lugedes ei saa ma aru kuidas see motiveerib uusi, andekaid inimesi õpetajaks õppima või teisi oma kvalifikatsiooni tõstma? Käitutakse olles justkui olukorras kus eksisteerib õpetajate üleküllus ja on mingisugune suur konkurents ametikohtadele ning õpetajate puudust nagu polekski.
Samuti tekitab küsimusi piisaval määral kasulike täiendkoolituste olemasolu. See ei tohi muutuda linnukeste kogumiseks ja sisutühjadele koolitustele raha kulutamiseks.
Kui juba midagi teha, siis palun teha seda koos põhjaliku analüüsi ja reaalseid elulisi tulemusi silmas pidades!
Mures õpetaja
Kogu austuse juures: tänapäeva bakalaureus on vana “lõpetamata kõrgem”.
Kui magistrinõue on, siis see tase ka õpetaja ametipalga arvestuses olema peaks.
Ja tulebki teha “valusaid otsuseid” – ka nende jaoks, kes aastast see ja see pühendununa töötavad.
Kui kogu aeg erandeid teha, ei parane seis kunagi.
Ei poolda seda, et lihtsalt staaži pealt palk tõuseb. Oi kui palju on koolis 25-30-35a töötanud õpetajaid, kes on mõnusalt mugavustsoonis, ning kaasaegsetest teadus-ja tõenduspõhistest uuendustest ei tea ja pea midagi.
Ühesõnaga need vähesed ja väljasuremise ohus kvalifitseeritud õpetajad (magistrid) on “uues” mudelis ikka alammääraga tasustatud. Suurepärane karjäärimudel! See on tõesti uudne lähenemine!
See lugu jääb nüüd kõik veebi ja on hiljem googlest leitav.
Kui tulevased noored hakkavad õpetaja elukutse peale mõtlema, siis ma kardan, et õpetajaamet paistab neile palju raskemana kui arstiks õppimine.
Saate aru, mis nõudmised õpetajatele esitatakse ja mis neile vastu pakutakse!?
Kas on veel kahtlejaid, et kõik need kallaste ja lukase ja voltri hõimu esindajad, kes teemas on sõna võtnud, jne ei tee seda tsirkust selleks, et genereerida olukord, milles eksisteerib kriitiline mass harimata inimesi, kelle kaudu on lihtne maailma valitseda? Sest kui see pole nii, siis me ehitaksime praeguse ebatöhusa üldharidussüsteemi nullist ümber, mitte ei tegeleks pseudotegevustega. Viskan seemne. Saame näha, kas ka see läheb idanema ja viie aasta pärast saadakse aru.