Aegumatuid pedagoogikatõdesid aastast 1860

See väike raamat on väärt lugemist ja selles esitatu järelemõtlemist.

Ei ole just palju neid ilukirjanduslikke üllitisi, mis kooli ja õpetajatööd käsitleks. Seda meeldivam oli lugeda äsja ilmunud Loomingu Raamatukogu tänavust kolmandat numbrit, Heinrich Eisenschmidti „Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus“, mille on ladusasse eesti keelde tõlkinud kunagine kolleeg Ene Kuus. 

Tegemist on ühe õpetaja koolmeistrikogemuse kirjeldusega, mida ta teemade kaupa kuueteistkümnes peatükis esitab. Võru oli 19. sajandi üks tähtsamaid Liivimaa hariduskeskusi ja Caspar Heinrich Krümmeri 1832. aastal avatud I järgu erakool-pansionaadil (algselt asutatud 1828 Ehmja mõisas) oli selles tähelepanuväärne roll. 

Koolis õppisid kohalike aadlike ja ametnike pojad, kes soovisid õpinguid jätkata ülikoolis, milleks oli tarvis gümnaasiumiharidust. Võru kool pakkuski noortele meestele hernhuutlikku kõlblusõpetust ning ülikooli astumiseks vajalike teadmiste omandamise võimalust. Kuigi kool tegutses vaid 1866. aastani (direktor Krümmeriga kuni 1849), hinnatakse selle lõpetanute arvu sadades (keskmiselt 65 õpilast lennus), mis tähendas keskhariduse arvestatavat levikut Liivimaal. 

Kardetud, armastatud ja imetletud

Heinrich Eisenschmidti vested koolielust kujunesid omal ajal menukiks ning kooliajaloost enam huvitatud saavad täpsemalt Krümmeri ja tema kooli kohta lugeda Vana-Võromaa Kultuurikoja kodulehelt. 

Mida siis on leida soovitustena praegustele õpetajatele nii kaugete aegade tagant ja millest võiks kujuneda osa Eesti koolikultuuri aksiomaatikast pedagoogiliste põhitõdedena. Alljärgnevalt mõned väljakirjutused loetust.

Oma koolijuhti Krümmerit iseloomustab autor inimesena, kellel on koolijuhile vajalikud omadused, eelkõige väsimatu tegutsemistahe koos rahu ja ettenägelikkusega, suur enesevalitsemine ja visadus ning oskus ka kõige raskemates olukordades vastu pidada ja eesmärki järgida. Ka õpetajatevaheliste arusaamatuste ja lahkhelide lahendamiseks olid tema kasutuses vaid kannatlikkus ja tarkus. Usalduslikkus, mis Krümmeri ja poiste vahel valitses, ei kahjustanud tema mainet sugugi. Tähelepanuväärsed olid Krümmeri koostatud seinakaardid ja matemaatikaõpik, millest polnudki palju paremaid.

Direktor suutis anda paljusid ainetunde ja kõigile usuõpetust. Ta kasvandikud niihästi kartsid kui ka armastasid teda, ja paljuski ka imetlesid. Sellist hinnangut ei teeninud tollal ega teeni ka praegu kaugeltki iga koolijuht. 

Eisenschmidt kirjeldab ka oma erinäolisi kolleege. Tänu Krümmeri jõulisele ja läbimõeldud tegevusele oli õppeasutus suurepärane ning sel oli ka see eelis, et seal töötas vähemalt kolm suurepärast õpetajat: Krümmer ise, Mortimer ja Hultsch. Mortimeri nimetab autor kogu õppeasutuse ehteks, ta oli mitmekülgse ja põhjaliku haridusega mees, kes õpetas kõiki aineid lõpuklassis (välja arvatud usuõpetus ja matemaatika) ning oli lisaks virtuoosne muusik, kes oma lihtsa ja korraliku eluviisiga oli õpilastele väärikas eeskuju. Kuigi õpilaste ettevalmistus ülikooliks oli hea, jäänud Mortimeril mõnikord puudu otsustavusest ja järjekindlusest. 

Üksikute kriitiliste märkuste kõrval keskendub autor eelkõige kolleegide positiivsetele külgedele nende asjatundlikkust ning edukust igati tunnustades. Objektiivsus ja heatahtlikkus oli tollal vältimatult akadeemilise kultuuri osa, mida kõik järgisid.  

Hultschi nimetab autor parimaks teadusainete õpetajaks, kes oli lihtne, ausameelne ja kohusetundlik ning valdas oivaliselt oma põhiainet matemaatikat. Ka oli ta olnud kaheksa aastat õpetaja Inglismaal, mistõttu sai ta ka inglise keelt õpetada. Väliskogemust tasus tunda ja kasutada juba neil päevil. 

Ei unusta autor ka härra Simoni, prantsuse keele õpetajat, kellel oli haruldane ja hinnatav anne õpilasi nalja ja trikkide abil innukalt õppima panna – mõnes aines saavutas ta sellega suurepäraseid tulemusi.  

Õige raamat õigel ajal

Autor on üsna ühemõtteliselt kirjeldanud ka tollaseid kooliuuendajaid, kes direktor Krümmerit alatasa kiusasid, kui „reformaatoreid, kellele ei tervik ega detailid meelepärased olnud, kes mägesid tahtsid liigutada, ega osanud samas ladina keele käändeidki metoodiliselt õpetada, … kes oma edevuses end ilmatu tähtsaks pidasid …“ Tundub, et probleemid on kõikidel aegadel samad. 

Kreeka keele õpetaja Gerneti töös oli aga selgelt näha, „mida üks õpetaja suudab saavutada, kui õpilastes tekib rõõm oma edusammudest“. Mis hindamist puudutab, siis väärib ehk meilgi tulevikus kasutamist õpetaja Hultschi naljatamisi antud hinnang mõnele kolleegile ja õpilasele: „Tagasihoidlikele nõuetele vastav.“ Loodetavasti on see piisavalt objektiivne, samas demokraatlik ja mitte kedagi solvav, mis ehk õpetab pisutki ka ridade vahelt lugema. 

Uskumatult kõnekas on raamatu lõpuosa, kus on juttu „sellise eeskujuliku õppeasutuse teenimatult armetust lõpust“. Allakäik algas kavatsusest õppeasutus rüütelkonnale anda. Autor küsib, kas see plaan oli tingitud arusaamast, et õppeasutus, mis seni oli nii mõjusalt ja kasulikult tegutsenud, oli kubermangule kasulik või mitte. Pole just keeruline tõmmata paralleele koolide avamise ja sulgemise ehk praeguse „koolivõrgu korrastamise“ aruteludega. Paistab, et on osatud tõlkida ja kirjastada üks õige raamat õigel ajal. 

Leidke aega selle õhukese, aga mõjusa sõnumiga raamatu lugemiseks. Endiselt usun, et raamatuid lugedes saab targemaks ja et koolis käidi ja käiakse praegugi tarkust taga nõudmas. Aga on ju igasugust tarkust, mida eri aegadel vaja. On raamatutarkus, elutarkus, tundetarkus (Mare Porgi suurepärane soovitus!). Ehk on otstarbekas moodi läinud „kirjaoskuste“ kohta öeldagi oma sõnaga ja kokku leppida, milliste „tarkuste valdkonnad“ meile eksistentsiaalselt vajalikud on. Küllap kuuluvad sinna nii uus arvutitarkus kui traditsiooniline kirjatarkus, vaja on neid kirjeldada. Ju käib sellega koos ka arusaamine, miks midagi väärtuslik on. Ja et pedagoogika klassika aegumatuid põhitõdesid kooli „pidamiseks“ tasub teada nii õpetajal kui koolijuhil.