Loovtöö on aasta olulisim ülesanne
Loovtöö on vastutusrikas ja mitmetahuline, lausa olulisim ülesanne, mida tehakse enamasti 8. klassis ja millega on paraku seotud hulk tõrkeid. Hoolimata juhendajatest ja koolides kasutusel olevatest kirjalikest juhenditest tundub, et õpilased siiski ei saavuta selle töö tegemiseks vajalikke oskusi ja hoiakuid. Rääkimata nii õpilaste kui juhendajate pettumusest, väsimusest, motivatsioonipuudusest ja stressist. Ja sellest, et loovus ja looming võib töös lausa kaotsi minna.
Kuna teadusmaailm avab ennast üha rohkem arusaamale, et ka looming on üks teadmiste loomise viise ja loovuurimus üks teadustöö tegemise võimalusi, siis otsustasime seda mõtet kolleegidega BFM-ist ja EKA-st tulevase teaduse ja käesolevate loovtööde hüvanguks juba üldhariduskoolides tutvustada. Alustasime 2021. aastal Haridus- ja Teadusministeeriumi toel projekti „Loo ja uuri!“ ja sel õppeaastal käisime 21 kooli eri klassides tegemas töötubasid, kuidas korraga nii luua kui uurida. Järgnevalt võtan kokku sealt saadud tähelepanekud.
Riiklik õppekava annab loovtöö tegemiseks üksnes põhimõttelise raami: III kooliastmes korraldab põhikool õpilastele läbivatest teemadest lähtuva või õppeaineid lõimiva loovtöö, milleks on uurimus, projekt, kunstitöö või muu taoline. Loovtöö temaatika valib kool, täpsema teema õpilane ise. Loovtööd võib teha nii individuaalselt kui ka kollektiivselt. Loovtöö tegemine III kooliastmes on põhikooli lõpetamise eeldus. Loovtöö täpsema korralduse, nagu temaatika valiku, juhendamise, töö koostamise ja hindamise korra paneb paika kooli õppekava, seega on koolil siin enda võimalustest ja õppe eripärast lähtuvalt üsna palju vabadust ja vastutust.
Kuidas õpetada looma?
Kuidas teha loovtööd läbipaistvalt, teadlikult ja teadvustatult? Siin jõuame esimese suure ülesandeni. Kui lugeda loovtööde juhendeid, siis pigem käsitlevad need vormistamist ja tööprotsessi üldist korraldamist. Loovtöö enda tegemist puudutab enamasti üks lause: „Õpilane teeb loovtöö.“ Mida aga loovtöö tegemine tähendab? Kuidas jõuab õpilane selgusele, mida teha tahab? Millest alustada? Kuidas valida ideede vahel? Kuidas ideed edasi arendada? Kuidas näha (täiskasvanu jaoks ilmseid) seoseid ainete vahel? Kuidas oma ideed üldse sõnadesse või kavandisse panna, et juhendaja töö tegijast aru saaks? Kuidas väljendada poolikut mõtet, mis endalegi veel selge ei ole? Mida teha, kui ei taha teha?
Kõige enam pakub juhendajale rahuldust koostöine protsess – kui õppija on leidnud teda huvitava teema, soovib oma tööd teha, on iseseisev ja juhindub oma huvist. Loovprotsess võibki olla täiesti intuitiivne, luua vooseisundis inspiratsiooni ja sisemise motivatsiooni ajel on lihtne ja rahuldustpakkuv.
Selline loomismudel, kus ainus võimalus on ideaalina silme ees, on päriselus aga pigem haruldane. Kui inspiratsiooni ei ole, siis kooli loovtöö ülesehitus suunab loogilisele ja ratsionaalsele kavandamisele: valime ja kinnitame teema, koostame tegevuskava jne. Juhendis on see sirgjooneline protsess, kus üks tegevus viib teiseni. Õpilase jaoks ei ole loovtöö tegemine nii selge ja ilma kõrvalekalleteta teekond, nagu täiskasvanud juhendajale tunduda võib. Veelgi enam – kooli juhendid ei arvesta loovuspsühholoogia seaduspärasustega, otsingulisuse ja korduvate ummikseisude, ärevuse ja väljapääsmatuse tundega.
Loovtööd saadab alati pinge selle vahel, mida õppija soovib ja suudab. Pinge tekib ka õpilase ja juhendaja vahel: miks sa mulle juba ei ütle, mida sa teha tahad ja kuidas seda tegema hakkad? Sel õppeaastal „Loo ja uuri!“ töötubades osalenud õpetajad tõdevad, et õppijale on kõige keerulisem ajakava jälgimine ja iseseisvalt töötamine, sama kinnitavad magistritöödena tehtud uuringud (nt Tuisk, 2020). „Õpilaste iseseisva töö oskus kannatab selle all, et ei olda üheskoos lahti mõtestanud, et mis see loovtöö siis päris täpselt on. Nii on õpilasel raske leida motivatsiooni, et miks ta seda ikkagi tegema peab, ja nii kaob ka iseseisvalt töötamise innukus,“ ütleb Kea Pelapson Lihula Muusika- ja Kunstikoolist.
Sisuliselt katab loovtöö kõiki kunstipädevuse osaoskusi, aga eraldi rõhutatakse juhendites uurimist. Uurimine on enamasti seotud oma teema kohta varasema kirjanduse põhjal uurimistöö tegemisega, aga mitte loomisvõimaluste uurimisega, materjali- ja vormikatsetuste, kavandamise, mudeldamise ja prototüüpimisega. Kunstiteosed on üksnes jäämäe tipp, kogu eeltöö, untsu läinud visandid, mittetoimivad lahendused on need, mis lasevad tipul esile kerkida. Loovprotsess ei ole sirgjooneline, eksimused ja ebaõnnestumine on töö ülioluline osa. Loovprotsessi läbiv märksõna on ebakindlus, teadmatus ja ettearvamatus, seda on vaja õpilase toetamiseks pidevalt meelde tuletada kui normaalset olukorda.
Kas õppija on valmis iseseisvaks loomiseks? Aga õpetaja?
Õpilane on selles olukorras esimest korda ega mõista, mida talt täpsemalt oodatakse, kui kaua tema idee teostamine aega võiks võtta ja milliseid ressursse tal selle jaoks vaja läheb. Õpetajad nendivad, et koolisüsteem toetab kindla peale minekut ehk korrektselt ja viimistletult teostatud töid, mida on eelnevalt harjutatud. Loovtöö puhul tuleb ka sisuga tegeleda ja ettevalmistus selleks on vähene. „Otseselt ei valmista keegi õpilast iseseisvaks tööks ette. See on seotud ikka isiksusega, kellel on oskusi ja kellel ei ole. Loovtöö ongi üks võimalus arendada õpilases iseseisva töö oskusi,“ lisab Jüri Mäemat Pelgulinna Gümnaasiumist.
Osutub probleemiks, et loovtööd hakatakse tegema liiga kõrgelt pulgalt ja liiga hilja. Hea iseseisva loovtöö ettevalmistus algab lasteaias ja esimestes klassides. Kas õpilased on saanud ise avastada? Katsetada? Oma tegevust planeerida? Edukalt eksida? Õnnelikke vigu teha? Mõtestada enda tegevust? Märgata seoseid oma mõtete, tunnete, maailma ja loodu vahel? Iseseisva ja loova töö oskuste kujundamisest oma töös rääkis väga inspireerivalt Peetri Lasteaia-Põhikooli klassiõpetaja Helen Pullinen („Loovtööd võib teha juba algklassides“, ÕpL, 19.05.2023), kes alustab loovtöö detailidega juba esimesest klassist.
Praegu tehakse loovtööd pea terve õppeaasta jooksul. Õpilased aga ei talu sageli protsessi, kus miski on pikalt pooleli, ebatäiuslik ja milles tuleb ikka ja jälle parandusi teha, üle lugeda, kontrollida, ütlevad töötubades osalenud õpetajad. Seega jõuab idee mitte küpseda ja teostus täieneda, vaid hoopis mõttelõng korduvalt katkeda ja pall maha kukkuda. Jahtunud tööga uuesti alustamine eeldab aga jällegi rohkelt energiat ja eelkõige vastumeelsusest ülesaamist. Seega peab protsess olema lühem ja kontakt grupiga regulaarne, et grupp hakkaks toimima toetava ja motiveerivana, leiavad õpetajad.
Iseseisva loovtöö korraldus toob rahulolematust ka õpetaja vaatest. Kuna õpetajad-juhendajad näevad, et õppijad vajavad märkimisväärselt rohkem tuge, kui ootuspärane „iseseisev töö“ eeldaks, siis on nende jaoks paigast ära panustatud aeg ja energia ning tasu. Osalenud õpetajad eelistavad loovtööd juhendada eraldi tunni ajal, sest väljaspool tunniplaani on keeruline leida õpilasega kohtumise aega, ja saada läbipaistvalt tasustatud. Võib öelda, et loovtööde juhendamine on juba õpetaja üldise töökoormuse ja tasu sees, aga isegi kui see on õiglane, see selline ei tundu, sest ka õpetaja on osaline ettemääramatus loomisprotsessis. Ehk õpilasega tema tööle kaasa mõelda, teda motiveerida ja juhendada on tagasilöökidega ettearvamatu protsess, mis vajab juhendajalt palju aega, nõuab tähelepanu ja õiget juhendamis-motiveerimisstrateegia valikut. Ka õpetajad vajavad teadmisi, kuidas olla õpilasele toetav partner.
Väärtustame loovtööd vääriliselt!
Loovtöös teeb õppija sageli esmakordselt elus midagi algusest lõpuni ise. Kui vaja, õpib abi küsima ja oma nõrkustega silmitsi seisma. Ta teeb midagi päris maailmas, mitte teoreetiliselt ega väikesel kavandipaberil. Ta teostab ennast, saavutab midagi, ta on agentne. Võib-olla lõikab sõrme, võib-olla ei saa tööd õigeks ajaks valmis. Vahel võib ka läbikukkumine olla oluline kogemus, ehk isegi samuti esimene kord? Kuidas anda siis aasta olulisemale ülesandele seda, mida see töö väärib?
Esiteks väärib see teadlikku kollegiaalset protsessi, kooli tunnustust ja võimalust nii juhendajate kui õpilaste tööks. See ei ole ainult loovtööde koordinaatori ega klassijuhataja probleem, vaid ülesande terviku küsimus. Juhendajad ei soovi samuti jääda üksi, ja vajavad toetust koolituste, loovuurimuse õppematerjalide ja tasustatud tööaja näol. Õppijad soovivad, et neid mõistetaks, et neil oleks piisavalt näiteid ja arusaadavaid juhendeid.
Muutuma peab ka hindamine. Loovtöö viieminutise komisjoni ees kaitsmise asemel soovitakse hoopis teadusfestivale ja loovmesse, kus saavad töödega tutvuda ka teised õpilased ja õpetajad (aga ka lastevanemad, kes samuti on juhendaja rollis), autorid aga uhkusega oma tööd esitleda. „Kõrvalt vaadates tundub, et põhirõhk on kirjaliku osa vormistuse hindamisel ja alles siis mõeldakse sellele, kui loov ja sisukas on lapse loodud töö ise,“ ütleb Kea Pelapson. „Kindlasti muudaksin kirjaliku osa osakaalu tähtsust ja selle vormi. Tõsi, eks õpilased peavad ka õppima ja harjutama uurimistöö vormistamist ja, aga kas ei oleks seda võimalik koolitöös referaatide ja muude kirjalike tööde vormistamisel harjutada? Kui õpilane harjutab seda vaid ühe töö raames, ei kinnistu talle tegelikult need oskused. Rohkem loovust ja selle märkamist võiks olla nii juhendamisel kui hindamisel.“
Kokkuvõttes julgustan muutma protsessi, et see toetaks loovust. Ja ka seda protsessi saab koolis muuta loovuurimuse vormis, teha järeldusi varasematest aastatest, muuta, katsetada, hinnata ja reflekteerida, eksida ja uuesti proovida.
Kasutatud allikad:
- Terje Tuisk. Enesejuhitud õppimiseks vajalike pädevuste kujunemise toetamine loovtööde juhendamise protsessis III kooliastmes. Magistritöö, Tallinna Ülikool, 2020
- Tuulike Kivestu-Rotella. Loovtööd võib teha juba algklassides. Õpetajate Leht, 19. mai 2023
Aitäh sisuka, teemat avava artikli eest.
“Praegu tehakse loovtööd pea terve õppeaasta jooksul. Õpilased aga ei talu sageli protsessi, kus miski on pikalt pooleli…”
Õpilane enamasti lihtsalt unustab (nn loovtööaasta jooksul korduvalt), et tal on veel midagi pooleli lisaks konkreetsete õppeainetega seotud ülesannetele.
“… Seega jõuab idee mitte küpseda ja teostus täieneda, vaid hoopis mõttelõng korduvalt katkeda ja pall maha kukkuda. Jahtunud tööga uuesti alustamine eeldab aga jällegi rohkelt energiat ja eelkõige vastumeelsusest ülesaamist. Seega peab protsess olema lühem ja kontakt regulaarne … leiavad õpetajad.”
Sedasama leiavad ka õpilased ja koolivälised juhendajad.
Väga sisukas ja täiesti naelapea pihta artikkel. Ka minu kogemus õpetaja, klassijuhataja ja loovtööde juhendajana toetab artiklis viidatud probleemidele. Kõige kurvem on see, et tegemist on ju nii ägeda asjaga, kuid pika protsessi ja karmi hindamisviisi tulemusena on õpilastest sageli loovtöö alguseks see entusiasm välja hirmutatud.
Siinkohal ongi sobilik soovitada nii õpilastele kui ka juhendajatele MTÜ LÕOKEse loodud loovtööprotsessi toetavat õppevara, mis on saadaval nii E-koolikotis kui ka lõoke.ee kodulehel. Saab aimu ka kuidas kool võiks õpilast ja juhendajat toetada ja aidata sammu pidada.
Ka loomingulisema sisuga tööde protsessi toetamiseks on Anneli Porri ja ta meeskond loonud suurepärase materjali.