Jääda inimeseks: draamaõppega tulevikku
Oleme vaikimisi leppinud olukorraga, et iga päev varastab tehisaru meilt oskusi ja teadmisi. Täiesti vabatahtlikult loovutame talle oma igapäevatoimingutest järjest suurema osa, tunnistades ilma erilise traagikata, et meie enda vastavad oskused seejuures taandarenevad. Sellise vastutusalade ümberjagamise puhul seisab haridusideoloogide ees raske ülesanne töötada välja uued arengusuunad. On täiesti selge, et järgmiste aastakümnete haridus on nii sisu kui vormi poolest hoopis midagi muud kui praegune.
Eri valdkondade teadlaste prognoosidest tuleviku ühiskonna väljakutsete kohta võib üheselt järeldada, et draamaõpetus peaks hakkama kuuluma üldhariduskooli õppekavasse suuremal määral kui seni. Järelduse põhjus on tõsiasi, et praktiline draamaõpe võimaldab kompleksselt arendada järgmistel aastakümnetel vajalikke võtmeoskusi ja valmistab noort inimest kõige mitmekülgsemalt ette vastama uue maailma nõuetele. Tulevikus läheb toimetulekuks vaja loovust, empaatiat, eneseväljendusoskust ja dialoogivõimet, kodanikupädevusi ja oskust liikuda eri kultuuride vahel, kriitilist mõtlemist, metakognitsiooni, seoste loomise, analüüsi- ja üldistusoskust ning enesejuhtimist, oskust tegutseda meeskonnas ja lahendada probleeme jm. Kõik prognoosid rõhutavad muidugi ka digitaalset mõõdet, mis on tänapäeva elukorralduse elementaarne vajadus ja needus.
Digiõppevormide rohke kasutamine kui uus normaalsus sobib paljudele õppuritele hästi, teistes aga tekitab eraldatuse, üksinduse ja kõrvalejäetuse tunde, mida saab leevendada ainult vahetu, reaalajas inimeselt inimesele toimiva kollektiivse praktikaga, mida draamaõpe endast kujutabki.
Draamategevuses osalemise kasulikkuse kohta on tehtud rohkelt uuringuid. Kui õpilased ise on välja toonud peamiselt esinemisjulguse, enesekindluse ja väljendusoskuse kasvu, siis teadusuuringud on üllatavalt tõestanud, et draamakursuse läbimine mõjutab positiivselt edasijõudmist kõigis õppeainetes, kaasa arvatud reaalainetes. Paremat toimetulekut muudes ainetes seostatakse draamatunnis saavutatud enesetõhususe suurenemise ja divergentse mõtlemise arenguga.
Draamategevused liidavad inimesi ja on seepärast hästi kasutatavad igasuguste inimkoosluste, näiteks heterogeensete õpperühmade kokkukuuluvustunde tekitamiseks. Meenutagem antiikse Ateena ettenägelikku tava koondada kogukond igakevadiste dionüüsiate ajal just teatrisse: see oli üldine ja hästi läbi mõeldud meede ühiskonna sidumiseks ja ühiste väärtuste kinnitamiseks. Teatrietendust vaatava publiku hulgas loodi ühine energiaruum ja arusaam laval toimuvast. Võis areneda ka arusaamade erinevusest tingitud diskussioon – seegi oli ühiskonnale tervendav. Ühise etenduse nimel vaeva näinud näitlejate vahel tekkiv sünergia ja side on veel mitu korda võimsam kui publikul. Sellist efekti kordab iga tänapäevane draamatund suuremal või väiksemal määral – ja sellel on kasulik mõju ka nendele, kes loomu poolest kipuvad eraldi hoidma. Inimene on loodud sotsiaalseks olendiks, nii et ka vabatahtlikult valitud üksindus tekitab temas pikapeale rahulolematust ja lõpuks masendust. Draamaõpe ulatab siin päästerõnga ja õpetab praktiliste harjutuste kaudu nägema inimesi enda kõrval, nendega kontakti otsima, nendega koos tegutsema, neid toetama, tunnustama ja nende üle rõõmustama – ja muidugi kõike seda ka vastu saama. Loomulikul moel omandatakse julgus ja harjumus luua teistega koos midagi sellist, mida veel kunagi keegi loonud ei ole.
Draamatund on puhtakujuline loovuse ja innovatsiooni labor, kus uudsed ideed saavad teoks materiaalseid vahendeid kulutamata. Loovus väljendub siin nii verbaalsete kui kehaliste lahenduste rohkuses – ja vältimatus koostöös teistega. Õpilane võtab draamatunnist ellu kaasa teadmise, et teine inimene tema kõrval on tähtsam kui miski muu. Võib-olla tundub see tõdemus triviaalne, aga modernses maailmas levivad järjest rohkem hoopis teistsugused veendumused: et kõige tähtsam on raha ja et tehnoloogia võib asendada kõike, kaasa arvatud sõpra, õpetajat, töö- või elukaaslast. Inimene, tema vajadused, eesmärgid, harjumused, käitumisviisid ja rollid elus on alati olnud draamaõppe keskmes ja päris kindlalt võib väita, et tehisintellekti vääramatu võidukäigu ajal vajab inimolemus märksa selgemat määratlemist.
Harjumus aktiivselt nii kultuurisündmustest kui ka muudest sotsiaalsetest ettevõtmistest osa võtta omandatakse kooliajal nagu suurem osa inimese suhtlemisharjumustest. Kui seda siis ei tehta, on tõenäoline, et inimene jätab ennast hilisemas elus kõrvaltvaatajaks. Sellisest inimesest on ühiskonnal vähe kasu, sest passiivsusel on kalduvus laieneda kõikidele elusfääridele, nii isiklikele suhetele, kultuurilisele kui ka poliitilisele käitumisele. Kõrvalejäetutel ja seetõttu üksildastel esineb sagedamini depressiooni ja neil on suurem tõenäosus sattuda sõltuvusainete mõju alla, seega saab neist ühiskonnale tõenäolisemalt probleem. Seetõttu on väga oluline, et nooruspõlves kujuneks aktiivne eluhoiak. Draamakursused mõjuvad tõhusa vaktsiinina nurgas nukrutsemise vastu. Mida rohkem neid on, seda pikaajalisem on mõju, aga ka üks kursus on parem kui mitte midagi. Rahvatantsurühmades või laulukoorides osalemise mõju on muidugi sarnane, aga nendesse vastuvõtmine nõuab rütmitaju ja muusikalist kuulmist, mida igaühele pole antud. Draamatunnis saavad osaleda kõik – andepuudus pole siin kunagi takistuseks. Mida erinevamad on selles tunnis inimesed, seda paremini saab uurida, kui mitmekesised võivad olla reaktsioonid, käitumismustrid, tõekspidamised, arusaamad, uskumused maailma nähtuste suhtes. Draamas uuritakse inimese kohanemist välismaailma kehtestatud tingimuste, muutuste ja teiste kultuuridega, aga kõige rohkem saadakse selle protsessi käigus teada iseenda kohta. Kõigi otsingute siht on õppida iseend tundma ja väärtustama.
Muidugi tuleks draamaõpe tuua kooli palju suuremal määral kui praegu, kuid kust leida professionaalseid õpetajaid? Draamaõpetajaks ei saa kahjuks õppida üheski Eesti ülikoolis. See on veel üks probleem, mis hariduskriisi puntrasse lisandub.
Tänan nii vajaliku temaatika käsitlemise eest! Soovin osaleda vastavas väljaõppes ja soovin seda koolis rakendada.