Sõber Rafael ja hinge võitluskunstid

Eestlastele, nii noortele kui vanematele, tahaks ju ikka õpetada, mis see eesti asi ikkagi on ja millest koosneb. Mis filmi puutub, siis on eestlus seotud kas kaugest minevikust pärit igihaljaste filmide või uuema aja kommertshittidega. Esimesed räägivad meile pigem Nõukogude Eestist kui millestki muust ja teised ei aita eestluse olemuse mõistmisel ka kuidagi edasi, kui tegu on näiteks Taani filmide kaader kaadri haaval eestistatud versioonidega, nagu „Klassikokkutuleku“ filmid. 

Mulle meeldib uskuda, et eestlane on originaalne ja omanäoline. Selline, kellega seltskonnaüritusel kokku sattumisest kujuneb meeldejääv sündmus. Kui eestlase kinematograafiline väljendus oleks Rainer Sarneti uus film „Nähtamatu võitlus“, siis ei peaks igavust tundma ei „vestluse“ ajal ega pärast seda. Ontlikus Šveitsis Locarno filmifestivalil, kus „Nähtamatu võitlus“ esilinastus, tõusis see tavalise viisaka arthouse’itaustal esile nagu otse mällu antud kung fu löök. Lisame siia juurde tänavused rahvusvahelised dokid, nagu „Savvusanna sõsarad“ ja „Päikeseaeg“, ning saab selgeks, et eestlased on tulnud selleks, et mitte iial ununeda.

„Nähtamatus võitluses“ segatakse kokku mitte niivõrd Ida ja Lääne, kuivõrd Ida ja Kaug-Ida mõju Eestile. Peategelane Rafael (Ursel Tilk) satub armees piirivalves olles hiina bandiitide rünnaku alla ja pääseb ainsana eluga. Black Sabbathit kuulavad ja kung fu’s osavad pätid jäävad oma hipiliku välimuse ja võimsate liigutustega Rafaelile igaveseks meelde. Pärast armeeteenistust ka ise peaaegu pätistunud Rafaelile kangastub toonane katsumus uuesti siis, kui ta juhtub tänaval kohtama õigeusklikke munkasid. Visuaalsed elemendid on sarnased, aga kas ka sisu? Rafael otsustab ise järele uurida ning annab end mungakloostri meelevalda. Vägivallaaltile noormehele mõjub väga kummastavana sealne filosoofia, kus kung fu teenib hoopis alandlikkuse eesmärki. Rafaelil on palju õppida, ja vaatajal koos temaga. Kuidas viib käänuline tee alandlikkusest kirgastumiseni ja kas Rafaelil jagub meelekindlust see tee lõpuni käia?

„Nähtamatus võitluses“ on kokku segatud pealtnäha kokkusobimatud elemendid: Black Sabbathi muusika, õigeusk, kung fu, Nõukogude aeg ja 1970. aastate B-filmide läbiimbunud värvigammaga visuaalne esteetika. Siin on palju huumorit, mistõttu võib mõnel, kel on kivistunud arusaam sellest, milline peab üks „väärtfilm“ olema, olla raske selle tooni omaks võtta. Samas on kummaline, et usk või pühalikkus seostub kinos enamasti ainuüksi tõsiduse ja raskepärasusega. Äkki on ka teisi ja kergemaid teid jumalani? Inimene on ju ikka selline, nagu ta on, ja ega pühalikult tõsise näo ette manamine jumalale lähemale ei vii – pigem on asi ikka hingepuhtuses. Sarneti sõnul heidavad ka õigeusu mungad ja kirikuisad omavahel nalja, sama saab väita ka näiteks budistide kohta. „Nähtamatu võitlus“ mõjub oma religioonikäsitluses seetõttu õpetliku ja uudsena ka enamikule eestlastest. 

Uuema aja internetisaidid nagu näiteks Letterboxd on toonud kaasa ootamatu suundumuse – nooremad põlvkonnad huvituvad järjest enam filmiajaloost ja vanadest filmidest. Võib-olla on põhjus ka praegusaja keskmise kommertsfilmi mandumises (milles on oma osa suurkorporatsioonide voogedastusplatvormidel, nagu Netflix ja Amazon), aga igal juhul loob see soodsa pinnase sellisele filmile nagu „Nähtamatu võitlus“, sest selle retroesteetikat osatakse kuskile paigutada ka ilma isikliku mälestuseta 1970-ndatest või Nõukogude ajast.