KÕRVALPILK ⟩ Jaan Pehki arvates võiks tutvustada noortele õpetajatööd juba gümnaasiumis
Jaan Pehkile ei olnud kooliaeg lihtne. Ta ei pannud tunnis tähele ega osanud enda sõnul kooliasjadesse kuidagi süveneda. Seepärast tundusid ka paljud õppeained keerulised. Õppimise õppis Jaan ära alles sõjaväes.
Kas sulle meeldis koolis käia?
Pigem oli see ikka sund – pidi minema. Kuna ma ei olnud kuigi hea õpilane, siis natuke kartsin kooli. Mul oli vahepeal seal päris suuri raskusi, sest ma lihtsalt ei pannud asju tähele. Tunnistusel esines kahtesid, ja seda ka keskkoolis. Ega õppimine väga kerge olnud ja ma ka ei tegelenud sellega eriti. Kui järele mõelda, tundub algklassiosa kõige meeldivam.
Millega sa siis tegelesid?
Käisin kõikvõimalikes laulukoorides ja pasunarühmades. Umbes kümme aastat laulsin Türi poistekooris, sealt edasi tuli kammerkoor ning lauluansambel O’ctav. Lisaks metsakombinaadi puhkpilliorkester ja kooli puhkpilliorkester. Käisin ka vibutrennis.
Muusikakoolis käisin ainult aasta. Õppisin klaverit, aga ei suutnud end sundida. Ajasin sõrad vastu ja nii ei tulnud sellest mitte kui midagi. Siis juhatas isa mind ühe oma tromboonimehest sõbra juurde. Käisin tema juures tundides ja õppisin pillimängu. Ta oli selline lõbus, õpetas, mängis ise ette, edvistas natuke ja oli alati ka napsune – selline tore mees.
Milline poiss sa olid?
Võiks öelda, et tavaline koolipoiss. Ma ei olnud aktivist ega algataja, pigem kaasajooksja. Vaatasin, mis toimub, ja tegin, mis pidi. Mul oli väljaspool kooli sõpru, kes olid minust kolm või neli aastat nooremad. Eks endavanuseid oli ka, aga mulle sobis noorematega paremini.
Oli ka episoode või perioode, mil tundsin, et olen vales seltskonnas. Mingil hetkel leidsin end kambast, kus olid kaks minust 4–5 aastat vanemat ja suuremat n-ö paha poissi. Ükskord olime raudtee ääres ja keegi viskas mööduvale rongile kivi aknasse. Teinekord ehitati raudteele suur lumekindlus ja siis tuli dresiin. Kõik jooksid ära, mind saadi kätte. Jäin pihku, valetasin, et olen Juhan Kask Väätsalt – loodan et sellist poissi seal toona ei elanud –, ja siis lasti mind lahti. Selliseid asju ei ole olnud palju, aga mõned ikka meenuvad. Ehk on olnud hetki, kus sain seda pahade poiste lähedust tunda, aga see tekitas halva tunde. Sain aru, et see pole õige.
Millised ained sulle meeldisid?
Olemuselt meeldis enim ehk ajalootund. Seal vesteti justkui muinasjuttu, võisin rahulikult kuulata. Sain loo kätte ja mõistsin, vähemalt enese arvates, millest jutt. Ajalugu oli minu jaoks loogiline. Kuigi eks vahepeal läks see ka keeruliseks. Kui läksin ühe kooliaasta alguses, nii umbes 3. septembril ajalootundi ja õpetaja ütles pärast kolmekuist koolivaheaega esimese asjana, et avage vihikud ja pange pealkirjaks „Revolutsiooni arenguastmed“. Siis jooksis juhe kokku.
Ainete ja tundide meeldivus olenes ka õpetajast. Väga tore oli näiteks Kaarel Aluoja. Ta andis meile loodusaineid ja tema tunnid olid alati hästi rahulikud ja toredad.
Millised ained olid rasked?
Kuna olin õpilane, kes eriti tähele ei pannud ega osanud kooliasjadesse süveneda, tunduvad tagasi vaadates paljud õppeained keerulised. Ka klassiruumis toimus alati korraga liiga palju. Millegipärast näen praeguseni aeg-ajalt unes, et olen vene keele tunnis ja mingi eksam on tulemas. Keskkoolis sain eesti keele ja füüsikaeksami eest kahe. Laiskuse palk.
Füüsikatunde kartsin. Teadsin, et kui tuleb tunnikontroll, saan jälle kahe. Proovisin küll õppida, aga lõin käega lootusega, et saan kuidagi siiski tehtud. Ma ei tea, kuidas noore inimese aju kujutab ette, et mingid asjad lahenevad ise. Ei lahene ju, kui ei õpi!
Kehalise kasvatusega oli muidu hästi, aga pelgasin võimlemisveerandit. Ma ei jõudnud igasugustel poomidel ja kangidel midagi teha. Või kui pandi rõngas nina ette, et hüppa läbi ja tee tirel. No siis hüppad, kuigi kardad, pea ees, teised ju ka hüppavad, harjutus tuleb sooritada. Siis saad haiget ja kolme miinuse. Või siis see kitse asi. Hüppa üle, ükskõik, kui suur või väike sa oled. Kõigepealt jooksed kitse suunas, ei julge üle hüpata, sest see on nii kõrge, ja jooksed mööda. Siis võtad uuesti hoogu, lätaki hüppelaualt läbi, ja lendad kitsele otsa. Saad kuidagi oma kolme kätte. Ei olnud väga tore. Aga suusatada mulle meeldis.
Mille oled koolikogemusest kõige väärtuslikumana kaasa võtnud?
Ma ei osanud lapse ja noorena õppimist väärtustada. Pea oli laiali otsas. Vaatasin, et mingid asjad saaksid lihtsalt tehtud.
Pärast keskkooli lõpetamist läksin sõjaväkke. Mul polnud veel häälemurretki olnud. Kolme kuu pärast suunati Meegomäe lahingukooli. Tavaliselt saadeti sinna kõige tugevamad, aga meie pataljoni oli tekkinud loodrite rühm. Neile noortele, kes tegid katsed edukalt läbi ning olid õnnelikud, et nad on välja valitud, näidati punast ja saadeti lahingukooli hoopis loodrite rühm, kuhu ka mina kuulusin. Seal oli tugeva võhmatrenni kõrvalt vaja õppida ka reaalainetega seotut. Näiteks pidi selgeks saama keerulise õhutõrjekahuri ehituse. Tulin sellega toime ja sain isegi väikesed pagunid õlale. Räägitakse, et sõjavägi võib teha poisist mehe. Võin öelda, et minu puhul see mingil määral niimoodi oligi. Sain õppimisega nii-öelda järje peale alles sõjaväes. Ja kasvasin aastaga 12 sentimeetrit pikemaks.
Õppimise pisik on mul senini sees, käin aeg-ajalt huvitavatel kursustel. Tunnen, et nüüd on huvi ja fookus hoopis teine.
Milline on Eesti kool praegu?
Tundub, et asi on arenenud ja individuaalset lähenemist on palju rohkem. Minu kooliajal pandi kõik lapsed ühte punti kokku, ei olnud erilist arvestamist, et keda ja mismoodi. Kui keegi tuli kooli ja haises, oli ta automaatselt põlualune, ja keegi selle probleemiga väga ei tegelenud. Mõni laps hakkas koolis kokutama.
Meenub üks poiss, kellest oli näha, et ta on eriline, täiesti teistsugune kui teised. Kui ema talle kooli vastu tuli, sai ta pea iga päev kätte räsitud lapse, keda oli terve päeva togitud. Sinine koolivorm oli tolmuseid sussijälgi täis. Ja keegi ei pööranud sellele tähelepanu, nii lihtsalt on. Ei olnud kellegi asi, millise tundega ta sinna kooli jõuab ja kuidas sealt ära läheb. Ma ei kujuta ette, kas ta sai näiteks klassijuhataja või direktori juurde minna ja seda arutada. Jõujooned olid lihtsalt teistsugused.
Mida muudaksid Eesti haridussüsteemis?
Usun, et meil tegeletakse kooli- ja haridusteemadega enamasti asjatundlikult. Kahju on, kui suletakse väikseid koole, kui kodukohapõhise hariduse andmisel saab kaalukausiks raha. Lähen ülehomme (intervjuu toimus 6. märtsil) Metsküla kooli korraldatud heategevuskontserdile, et kool saaks selle õppeaasta lõpuni töötada. Mingil määral saab ju mõttelõnga veeretada, et nii väikeseid, mõne õpilasega koole ei ole majanduslikult otstarbekas ülal pidada, teisalt on seal taga ju inimesed.
Muret teeb ka süvenev õpetajate puudus. Ehk võiks juba gümnaasiumis huvilistele valikainena õpetamist õpetada? Ehk see ärataks suuremat huvi õpetajaks õppimise vastu?
Milline on hea õpetaja?
Hea õpetaja on eeskätt inspireeriv inimene. Selline, kelle juurde lähed meeleldi. Kes oskab tekitada huvi oma aine ja õppimise vastu. Usun, et iga õppeainet on võimalik eluliste näidete abil huvitavaks teha. Ilmselt ei saa õpetaja olla kogu aeg üdini leebe ja hea. Kui on vaja õigel ajal karmilt öelda või noomida, tuleb sedagi teha. Oluline, et laps saaks aru, et õpetaja hoolib ja on temast huvitatud.
Mul on olnud häid õpetajaid ja nad kõik on olnud väga erinevad. Põhi- ja keskkoolis oli mul kõige parem klapp muusikaõpetaja Ulvi Tammega. Esiteks oli muusika minu jaoks kõige kergem tund, sain seal alati viisi. Ulvi Tamm ei olnud õpetaja, keda kuidagi peljata tulnuks, sest veetsime temaga väljaspool tunde, koori- ja ansambliproovides rohkem aega kui tunnis.
Rääkides minu jaoks keerulistest ainetest nagu matemaatika, siis väga hea õpetaja oli Kaia Iva. Ta oli aus hindaja – pani mulle kahe, kui ma olin seda väärt, aga samas oli toetav ja aitas alati, nii et ega need neljadki lõpuks tulemata jäänud.
Hiljem Otsa-koolis olid mu õpetajateks Silvi Vrait ja Kustas Kikerpuu. Vraidiga olid kolm aastat kaks korda nädalas individuaaltunnid ja meil tekkis hea klapp. Lõpuks kujunes nii, et võisin helistada talle ükskõik millal ja rääkida ükskõik millest. Kikerpuu hoidis oma õpilasi ja oskas öelda õigel ajal õigeid ja vajadusel ka karme sõnu. Oskas sind vajadusel maa peale tuua, à la milleks me siin üldse oleme, kui sa pole oma tööd ära teinud.
Milline on sinu sõnum õpetajatele?
Tahaksin öelda suur aitäh, et olete õpetajad! Te teete väga vastutusrikast ja tähtsat tööd. Hoidke end!
“Muret teeb ka süvenev õpetajate puudus. Ehk võiks juba gümnaasiumis huvilistele valikainena õpetamist õpetada? Ehk see ärataks suuremat huvi õpetajaks õppimise vastu?”
Seda on mõnedes koolides proovitud. Meie koolis huvi väga ei olnud. Probleem on endiselt selles, et õpetajakutse on kindlasti väga tore amet ning töö, mida tehakse südamega, aga rahaline kompensatsioon ei ole lihtsalt õiglane. Miks peaks noor inimene valima ameti, milles teenib ta tunduvalt vähem kui tema eakaaslased, kellel on sarnane haridustase?
Riik ei maksa endiselt õiglast tasu tellitud töö eest!