RAAMATULOOD ⟩ C’est chouette – see on äge!
Pariisis ja teistes Prantsusmaa linnades jalutavale veinisõbrale ei jää märkamata kollane nimi Nicolas bordoopunasel taustal; Prantsusmaal on pool tuhat selle nimega veinipoodi. Aga eriline on see ettevõte veel vähemalt kolmel põhjusel: see asutati juba 1822. aastal; see oli esimene, kes hakkas veini müüma pudelites; selle järgi sai nime prantslaste üks armastatumaid lasteraamatutegelasi, väike Nicolas.
Lühidalt on nimesaamislugu järgmine: kunstnik Jean-Jacques Sempé nägi bussi küljes Nicolas’ veiniäri reklaami ja mõtles, et vaat see, toona väikesele poisile naljakas nimi sobiks ühele tema joonistatud nimetule nakermannile päris hästi. Vahest mängis selle läbinisti prantslasliku seiga juures – lapstegelane saab nime veiniäri järgi – mingit rolli ka asjaolu, et Sempé oli kunagi, pärast põhikoolist väljaviskamist töötanud muu hulgas veiniäri rattakullerina …
Esiti (1954) rahmeldaski Nicolas mõnel Sempé humoristlikul visandil, seejärel (1955–1956) koomiksisarjas, kus Sempé pilte täiendasid juba kirjanik René Goscinny lugu ja tekst. Suurema tuntuse saavutas Nicolas Prantsusmaa lehtedes ilmunud illustreeritud lühijuttudega (1959–1965) ja nendest kokku pandud viie raamatuga (1960–1964). Eestlased saavad Nicolas’ viit raamatut lugeda Helle Michelsoni imetoredas tõlkes kogumikest „Väike Nicolas“ (1993) ning „Väikese Nicolas’ talv ja suvi“ (1995). Esimese põgusas saatesõnas on tõlkija öelnud, et teisi nii humoristlikke koolipoisijutte on raske leida, ja siinkirjutajal ei jää üle muud, kui innukalt kaasa noogutada.
Aga kes ta siis on, see kuulus Nicolas? Üks väike prantsuse koolipoiss, kes Goscinny sõnul vananeb ja nooreneb vastavalt lugudele, olles kuue- kuni kümneaastane – koolis alati veidi vanem kui kodus. Ta kannab lühikesi pükse ja sageli on teda kujutatud punases sallis või kaelarätis. Ta on hästi elavaloomuline ja veidi üleannetu. Aga ka liigutavalt naiivne ja tundlik, armastab väga oma ema ja isa (olgugi et ähvardab sageli kodunt minema minna) ning on kiindunud oma sõpradesse (olgugi et veedab suure osa ajast nendega kakeldes). Ta on maias, talle meeldib mängida jalgpalli ja teha muid lõbusaid asju. Tema lemmikväljend: c’est chouette – see on äge!
Miks on Nicolas’ lood juba seitsmendat aastakümmet nii prantsuse laste kui ka nende vanemate suured lemmikud? Osalt muidugi Sempé, ühe suurima prantsuse illustraatori süül; tema ohtratel Nicolas’ lugude illustratsioonidel askeldab ainulaadne ja täiesti vastupandamatu marakrattide galerii. Tihti sahmerdab ühel pildil selline hunnik väikesi asjapulki, et pole hästi aru saada, kes on kes – kui ehk välja arvata Nicolas’ parim sõber, paksuke Alceste, keda Sempé kujutab paljudel piltidel midagi suhu pistmas.
Kuid tegelaste äratuntavus polegi peamine. Tähtsamad on kogu kamp, mitte üks või teine karakter omaette, ja kogu see piltidel näha olev üldine melu, koomiline sigin-sagin. Sempé pilte uurides olen sageli mõelnud, kuidas saavad sellised lihtsa joonega mustvalged illustratsioonid mõjuda nii paganama paeluvalt ja naljakalt. Küllap võiksid nad tehniliselt olla palju paremad, aga sellisel juhul ei oleks nad vist nii head …
Nicolas’ edu esimeseks põhjuseks on üldiselt aga peetud lugude keelt. Enamik kriitikuid leiab ühel meelel, et Goscinny kirjanikugeenius avaldub kõige paremini just selles, kuidas ta on Nicolas’ lugudes jäljendanud laste sõnaseadmise tehnikat. Nicolas, minategelane, räägib vahetult ja veidi rabinal, luues ootamatuid, pealtnäha ebaloogilisi mõtteseoseid, korrates paljut üle, kasutades värvikaid sõnu ja pikki lauseid, justkui tahtes ühe hingetõmbega öelda võimalikult palju. Kõik see mõjub väga naljakalt ja just sedasi üks tõeline jutuõhinas laps ju kõnelebki – ta ei pruugi pelgalt primitiivset sõnavara ja totakalt mõjuvaid lihtlauseid, nagu hulk lastele kirjutavaid täiskasvanuid millegipärast paistab arvavat.
Muidugi Nicolas ainult ei räägi, vaid ka käitub nagu tõeline laps, mis avaldub põhiliselt katkematus ringituuseldamises ja kaklemises ning selles, et peaaegu iga tema mõte või tegu toob kaasa mingi sekelduse või pahanduse – mistõttu teda ähvardab pidev magustoidust ilmajäämine. Sellest hoolimata kujutavad autorid Nicolas’d väga soojalt ja soosivalt, suunurgas muie, mis on küll veidi irooniline, ent samas ülimalt malbe. Sest „just seda tüüpi lapsi me armastame“, nagu on selgitanud Goscinny, millele Sempé on täpsustuseks lisanud, et üks normaalne laps ju peabki kogu aeg midagi togima: palli, konservikarpi …
Sageli, kui mõni püsimatu jõnglane mul juba hinge täis hakkab ajama, meenutan endale neid kahe targa mehe sõnu – ja uskuge või mitte, sellest on abi.