Kuidas selgitada ennastjuhtivat õppijat?

Ennastjuhtiv õppija tundub olevat paljudele ikka veel uudis, ehkki maailma haridusteadlased on kirjutanud temast juba paarkümmend aastat. Samuti on ta ammu Eesti ametlikes dokumentides. 

Covidi pealesurutud distants- ja hübriidõpe näitas, et õpilased juhtisid end õppides (ajaplaneerimine, eesmärkide järgimine, ülesannete iseseisev täitmine jm) väga erineval tasemel. Eesti Haridusfoorumi uuringu järgi sai iseseisvalt õppimisega päris hästi hakkama ainult kolmandik õpilastest.

Üleminek eestikeelsele õppele tõstab enesejuhitud õppimise taas teravalt päevakorda: kuidas saada paremini aru õpetajatest, õpikutest, kaaslastest … See kõik tähendab, et peame leiutama ennastjuhtiva õppija kujunemist toetavaid õppimise ja õpetamise viise, looma õppematerjale, arendama koostööpõhist õppimist jpm. 

Ka riiklikus õppekavas peetakse vajalikuks toetada ennastjuhtivate õppijate kujunemist, mistõttu soovitatakse osa õppe sisust, strateegiatest ja meetoditest kujundada koostöös õppijatega. Õppekava üldosa järgi on vaja riiklikke ainekavasid põhjalikult muuta, et saaks võtta kasutusele senisest koostöisemad õppemeetodid, mis soodustavad ennastjuhtivate õppijate väljakujunemist. 

Eesti hariduse tulevikustrateegia „Tark ja tegus Eesti“ ütleb, et haridussüsteem tuleb muuta paindlikuks, et õppijad oleksid ennastjuhtivad ning saaksid valida oma individuaalsetest huvidest ja võimetest lähtuvat õpiteed. 

Teoreetilised alused

Teoreetilist raamistikku pakuvad ennastjuhtivale õppijale humanism ja konnektivism. Humanismis on kesksel kohal õppija sisemine motivatsioon ja eneseteostus. Konnektivism selgitab, kuidas uus tehnoloogia muudab traditsioonilisi õppimisviise, pakkudes interaktiivsel koostööl põhinevaid õppe- ja suhtlusvorme.

Kuid teooriate kõrval on olulised ka kogemused. Mul on paunas üle 55 aasta õpetamist mitut sorti koolides ja mitmes keeles. Enesejuhitud õppimise „tipud“: alustasin väga viletsa vene keele oskusega Moskvas 18-aastaselt ja veel viletsama inglise keele oskusega Sussexis 47-aastaselt. Viimastel aastakümnetel olen praktiseerinud ennastjuhtivat õppimist Talgujates ja Talguakadeemia õpikogukonnas jm. Seega on mul ka isiklik ennastjuhtiva õppimise kogemus.

Ennastjuhtiva õppija tüpoloogia

Ühiseid mõõdetavaid omadusi on ennastjuhtivatel õppijatel palju, näiteks sisemine motivatsioon, oskus valida isiklikke eesmärke, enesedistsipliin, enesehindamise võime, metakognitiivsed oskused jm. Teisalt on ennastjuhtivad õppijad siiski väga erinevad ja neid isegi tüpologiseeritakse erinevalt. Nt India Kerala osariigi vs. Soome tüpoloogia. Tüpoloogiad erinevad tihti nii paradigmaatiliste kui ka teoreetiliste aluste poolest. Usun, et igal õpetajalgi kujuneb aastate jooksul välja oma praktiline tüpoloogia. Õpetajal on kasulik teada, milliseid ennastjuhtiva õppija tüüpe tema õpilaste seas esineb, siis on tal kergem neid toetada ja julgustada. 

Ühe ennastjuhtiva õppija tüpoloogia näitena võib välja tuua Ene-Mall Vernik-Tuubeli oma. Tema tõstab esile nelja põhilist ennastjuhtiva õppija tüüpi, kellest viimane ei juhi ennast, sest ei soovi seda teha.

1. Loominguline ennastjuhtiv õppija. (Leiab ise, mida ja kuidas õppida ning kuidas end kontrollida, hea eneserefleksiooniga.)
2. Teatud raamides edukalt tegutsev ennastjuhtiv õppija. (Temale on vaja anda kindlapiirilisi ülesandeid ja küllalt täpseid juhiseid, kuidas ülesannetega toime tulla.)
3. Tuge vajav ennastjuhtiv õppija. (Tuleb ise toime, kui saab tuge motivatsiooni hoidmisel ja eneserefleksioonis.)
4. Enesejuhtimise oskusteta või negativistlik, vastupanule orienteeritud õppija. (Kui negativistlikku suhtumist poleks, saaks ta ehk end juhitud, aga negativism ei lase tal millegagi toime tulla.) 

Päriselus on iga õpilane ennastjuhtiv, kuid mõni on loominguline-reflektiivne-autonoomne – tuleb toime ka suurt pingutust nõudvate ülesannetega (nt teiste õpetamine). Teine aga võib olla igasuguse initsiatiivi ja huvita, või lausa negativistlik. Kogu vahepealne mitmekesisus on küllap igas suuremas klassis-rühmas esindatud. 

Õpetajad võiksid uurida ka, mis tüüpi õppijad nad ise on. Enda ja õpilaste õpistiilide uurimine annab õpetajale kasulikku teavet ning suunab ka õpilasi ennast teadvustama ja reflekteerima. Mis tüüpi õppija keegi on, seda saab uurida juba lasteaias ja algklassides, võttes abiks vaatluspäeviku, -tabeli, -rubriigi andmeid ja edasi juba muid sobilikke vahendeid. 

Ennastjuhtivaks õppijaks kujunemise viis eeltingimust

Ennastjuhtivaks õppijaks ei sünnita, vaid kujunetakse. Pole üht ja ainsat lihtsat võtet, millega õpilast iseseisvaks kujundada. Pigem on selleks vaja paljude mõjurite kompleksi, millesse kuulub eeskujuks olev õpetaja, võimalus ise oma õppimise üle otsustada, klassikaaslastega koos õppimine jpm. Mõistagi on ennastjuhtivale õppijale vaja ka tagasisidet nii endalt, klassikaaslastelt kui ka õpetajalt. 

Ennastjuhtiv õpetaja. See võib üllatada, kuid ennastjuhtiva õppija kujunemine eeldab tervet hulka inimesi, kes teda toetavad: õpetajaid, mentoreid kui kriitilisi sõpru, lapsevanemaid, rühmakaaslasi jt. Need inimesed aitavad ennastjuhtival õppijal ennast kui õppijat tundma õppida ja oma sisemist ehk enesemotivatsiooni üles leida. Ennastjuhtiv õpetaja on vajalik tugiisiku ja eriti eeskujuna, sest paljusid asju õpitakse elus matkimise teel. Kui õpetaja ise on ennastjuhtiv õppija, siis näevad õpilased, et enesejuhtimine on täiskasvanuks olemise väärtuslik osa, mille poole tasub püüelda. Sama soovitus laieneb lapsevanemale.Õpetaja on paratamatult ennastjuhtiv õppija. Jõudu talle! Vaimuerksust! Õpimõnu! Kui seda on õpetajal, on seda ka õpilastel!

Õppija autonoomsus. Iseseisva õppimise oskuse omandamine on niisama oluline kui õpitav aine ja faktid. Kuid siin tuleb tähele panna, et iseseisev õppija selle väljendi tavapärases tähenduses ei ole ennastjuhtiv õppija, vaid juhendaja antud ülesannete ilma kõrvalise abita täitja – õpetaja planeerib ja otsustab, mida õppija iseseisvalt õpib. Seevastu ennastjuhtiv (suveräänne, sõltumatu, autonoomne) õppija kavandab oma tegevust ise, tegutseb omal algatusel ning ka kontrollib ja korrigeerib oma õppimist ise. Tõsi, nooremates klassides vajab ta seejuures veel üsna palju õpetaja tuge, kuid vanemates klassides väheneb toevajadus kiiresti. 

Autonoomsust ei saa õpilasele valmis kujul ette anda, sest see puudutab sisemist motivatsiooni, iseenda õpetamist, enesekontrolli jms. Kõiki neid asju saab õpetada vaid kaudselt: õpetaja loob õpilastele probleemseid situatsioone, mida nad peavad üksinda või koos kaaslastega lahendama. Just elulisi probleeme lahendades hakkab ennastjuhtivus arenema. Ujuma õppimiseks tuleb minna vette! Autonoomseks ja ennastjuhtivaks õppijaks kujunemiseks on vaja päris õpisituatsioone ja probleemseid olukordi. Õppijate kogemused on suur motiveeriv õpperessurss. Ka õppeülesannete isikupärastamine aitab õppijatel uusi teadmisi olemasolevatesse kognitiivsetesse raamistikesse mahutada. 

Paindlikud, modulaarsed tarkvaraprogrammid nagu näiteks võõrkeeleõppes ja muudes ainetes võimaldavad samuti üksikutel õppijatel oma õppimist ise juhtida ja õppida endale sobivas tempos. Nii saadud teadmisi ja oskusi saab ta teistesse valdkondadesse üle kanda. 

Koostööpõhine õpe. Haridusteadlased kinnitavad, et just koostöös tehtavad õppeülesanded soodustavad enesejuhitava õppija kujunemist. Õpingukaaslastega suhtlemine õppimimise käigus võib olla sisemise motivatsiooni ja sügava õppimise katalüsaator. Näiteks interaktiivsed veebikeskkonnad võimaldavad teha mitmesuguseid koostööl põhinevaid õppeprojekte. Veeb ongi ideaalilähedane platvorm ennastjuhtivate õppijate kujunemiseks, sest seal saavad nad oma teadmisi ja kogemusi teistega kiiresti jagada ja oma seisukohti kontrollida. Veebipõhine õpe suurendab enesejuhitud õppimise võimalusi ja võimaldab nii õppijatel kui ka õpetajatel ületada paljusid traditsioonilise õppe barjääre. Veebiõppe abil saab luua ka väärtuslikke koosõppimise võrgustikke.

Blogi on tõhusa, interaktiivse, tehnoloogiapõhise suhtluse üks vorm, mida saab kasutada koostööpõhise õppe- ja õpikogukonna loomiseks ning reflektiivse õppimise ja enesehinnangu edendamiseks. 

Tasuta või suhteliselt odavad veebi- ja koostööpõhised õpikeskkonnad muudavad traditsioonilisi õppeprotsesse ning loovad enneolematuid õpi- ja haridusvõimalusi. Need, kes õpivad, kuidas tõhusalt osaleda enesejuhitavas (sh elukestvas) õppes, suudavad ületada mitmeid psühholoogilisi, kultuurilisi, ühiskondlikke, majandus- ja tööilma barjääre, suudavad saavutada endale ise seatud sihte ja väljakutseid. 

Seega vajavad ennastjuhtivad õppijad e-keskkonda. Mõnel koolil ja õpetajal kujunesid sellise keskkonna alged välja pandeemia perioodil, nüüd on vaja sellega edasi minna.

Positiivne õhkkond. Positiivsed emotsioonid mängivad iseseisvas õppimises väga olulist rolli. See tähendab õppijate vajaduste austamist klassis, neile uute võimaluste pakkumist. Näiteks võiksid ennastjuhtivad õppijad oma klassikaaslasi õpetada, näidates sellega üles empaatiat ja kinnistades ka omaenda teadmisi ja arusaamist. Oma teadmisi rühmakaaslastega jagades tugevneb õppijal usk oma võimesse iseseisvalt õppida.

Negatiivsed õpikogemused võivad enesejuhitava õppimise arengut takistada. Kui klassis on eakaaslastest ja juhendajatest koosnev toetav õppekogukond, olgu see siis silmast silma või veebipõhine, hõlbustab see enesejuhitavat õppimist. 

Tagasiside. Kuiõppija õpib ennastjuhtivalt, siis peab ta ka tagasisidet oma õppimise kohta koguma iseseisvalt – mida vanem klass, seda rohkem. Haridusteadlased soovitavad seada õppijatel sisse portfooliod, mis võimaldavad neil oma õppimise protsessi paremini jälgida ja sügavamalt reflekteerida. Enesejuhitud uurimistöö, mis hõlmab sotsiaalmeedia kasutamist, võib soodustada eesmärkide seadmise ja enesehindamise oskuse arengut.

Enesejuhitud õppimist saab edendada ka ampsudena. See tähendab, et mõne väiksema teema käsitlemisel pakutakse ühekoos välja õpieesmärgid ja -väljundid, valitakse sobivad õppematerjalid ning fikseeritakse tähtaeg. Õppematerjalide hulka võib muidugi kuuluda ka õpetaja esitus. Kuidas keegi teema läbib, see on igaühe vaba valik. Lõpus toimub esitlus või/ja kontroll-enesekontroll, tagasiside. Oluline on, et õpilased dokumenteeriksid oma õpiprotsessi, sest siis on ampsu lõpus lihtsam tehtut analüüsida. Kel vaja, võib abi küsida kaaslastelt või õpetajalt. Sedalaadi ampsud võiksid minna samm-sammult suuremaks.

Mis kasu on meil ennastjuhtivast õppijast?

Ennastjuhtivad õppijad saavad hakkama meie ühiskonnas ja maailmas toimuvate suurte muutustega. Näiteks leiavad nad endale uue töökoha, kui eelmine ära kaob. Kuid mõnedki haridusteadlased rõhutavad, et ennastjuhtivad õppijad loovad sidusama ja sõbralikuma ühiskonna, kus üksteist mõistetakse, toetatakse ja aidatakse. End ise motiveerivad ennastjuhtivad õppijad mõistavad teiste õppijate seisukohti ning oskavad oma kogemusi ja teadmisi teistega jagada. Toetagem siis ennastjuhtivat õppijat, sest see on hüvanguks nii üksikisikutele kui kogu ühiskonnale. Hariduse üks fundamentaalseid eesmärke võiks olla õppijatele selliste tingimuste loomine, mis viivad sisemise motivatsiooni tekkeni ja eluaegse enesejuhitud õppimiseni. 

Allikaviiteid ja lugemissoovitusi

• An Analysis of the Characteristics of Self-Directed Learners and Strategies to Enhance Self-Directed Learning in Education Systems: Transcending Boundaries. Nathaniel Edwards, Yamaguchi National University, Japan. The Asian Conference on Education 2015 Official Conference Proceedings. https://papers.iafor.org/wp-content/uploads/papers/ace2015/ACE2015_19064.pdf
• Bryan, V. C. (2015). Self-directed learning and technology. The Education Digest, 80(6), 42-44. Retrieved June 9, 2015 from ProQuest database.
• Butcher, K. R., & Sumner, T. (2011). Self-directed learning and the sensemaking paradox. Human-Computer Interaction, 26 (1), 123–159. Retrieved August 6, 2015 from EBSCOhost database.
• Conradie, P. W. (2014). Supporting self-directed learning by connectivism and personal learning environments. International Journal of Information and Education Technology, 4(3), 254-259. Retrieved July 12, 2015 from EBSCOhost database.
• Davis, J. (2015). Education through self-directed learning. Australian Nursing and Midwifery Journal, 23(1), 26–27. Retrieved August 2, 2015 from ProQuest database.
• Douglas, C. ja  Morris, S. (2014). Student perspectives on self-directed learning. Journal of the Scholarship of Teaching & Learning, 14(1), 13–25. Retrieved August 12, 2015 from EBSCOhost database.
• Enesejuhitud õppimine ja ennastjuhtiv õppija.  https://www.tlu.ee/sites/default/files/Instituudid/HTI/Blogimaterjalid/Õppimise-abc.pdf
• Juura, R. Ennastjuhtiv õppija – kui palju meil neid siis on? Õpetajate Leht, 21.08.2020, https://opleht.ee/2020/08/ennastjuhtiv-oppija-kui-palju-meil-neid-siis-on/
• Gordon, S. P. (2004). Professional development for school improvement: Empowering learning communities. Boston: Allyn and Bacon.
• Kalantzis, M. (2003). Assessing multiliteracies and the new basics. Assessment in Education: Principles, Policy, and Practice, 10(1), 15. Retrieved July 25, 2015 from EBSCOHost database.
• King, C. (2011). Fostering self-directed learning through guided tasks and learner reflection. Studies in Self-Access Learning Journal, 2(4), 257-267. Retrieved May 9, 2015 from EBSCOhost database.
• Cross, K. P. (1992). Adults as learners: Increasing participation and facilitating learning. San Francisco: Jossey-Bass.
• Hatcher, T. G. (1997). The ins and outs of self-directed learning. Training & Development, 51(2), 34-36. Retrieved June 3, 2015 from ProQuest database.
• La Porte, A. M. (2015). Older adult responses to art curriculum and self-directed learning. International Journal of Education through Art, 11(1), 59-74. Retrieved August 5, 2015 from EBSCOhost database.
• Lewis, C. (1995). Educating hearts and minds: Rethinking the roots of Japanese educational achievement. Cambridge: Cambridge University Press.
• Morrison, B. R. (2011). Self-directed learning modules for independent learning: IELTS exam preparation. Studies in Self-Access Learning Journal, 2(2), 51-67. Retrieved May 3, 2015 from EBSCOhost database.
• Raemdonck, I., Rien van, d. L., Valcke, M., Segers, M., & Thijssen, J. (2012). Predictors of self-directed learning for low-qualified employees: A multi-level analysis. European Journal of Training and Development, 36(6), 572-591. Retrieved August 14, 2015 from ProQuest database.
• Rampai, N. (2015). Model of knowledge management via social media to enhance graduated student’s self-directed learning skill. International Journal of Information and Education Technology, 5(10), 799-802. Retrieved May 15, 2015 from ProQuest database.
• Robertson, J. (2011). The educational affordances of blogs for self-directed learning. Computers & Education, 57(2), 1628–1644. Retrieved June 23, 2015 from Elsevier ScienceDirect database.
• Rogers, T. (2004). Towards conscious self-directed learning. Human Resources Magazine, 9(5), 22-23. Retrieved July 21, 2015 from EBSCOHost database.
• Sarv, E-S. (2008). Abiks algklasside õpetajale.  https://www.scribd.com/doc/73271009/Abiks-algklassiopetajale-opetaja-uurija-hindaja-E-S-Sarv
• Todd M. G., & Douglas B. M. (2012). Self-directed learning: A cognitive and computational perspective. Perspectives on Psychological Science, 9(7), 464-481. Retrieved June 3, 2015 from SAGE Journals database.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kuidas selgitada ennastjuhtivat õppijat?”

1. Saima Sagur ütleb:

   13. jaan. 2024, 15:58

   Olen nõus artiklis avaldatuga. Leian, et ennastjuhtivaks õppijaks ei saada üleöö, see on pikaajaline protsess, mis peaks algama juba varases eas, kui ema oma lapsele raamatust ette loeb. See on võimalus huvi ja motivatsiooni tekitamiseks raamatut lugeda ka ise, kui see tegevus omandatud on. Nii ongi algus tehtud ja laps loeb meeleldi samuti koolis käies, tahab iseseisvalt teadmisi hankida, neid teistega jagada, teisi õpetada- väga hea võte- ja saab paljuski suurepäraselt kõrvalise abita hakkama. Ongi tekkinud ennastjuhtivus.
   Arvan nii isikliku elukogemuse põhjal kolme põlvkonna esindaja näitel.