Tema Majesteet Õppimine ja tema kuningriik
Pakume lugemiseks väikese artikliseeria, milles püüame vaadelda lähemalt hariduse/kasvatuse vallas viimastel aastakümnetel muutunud sõnavara. Arutleme toimunud muutuste ja paradigmavahetuse üle, keelekasutuse ja tegelikkuse vahekorra üle, lähemalt tulevad vaatluse alla hariduse, õppimise, toetamise jne mõisted, nagu nad end meie kultuuriruumis praeguseks sisse on seadnud.
Varem samal teemal:
„Sõnavara tegelikkust vormiv mõju ja meelevahetus“, ÕpL, 23.04;
„Püha Graali kohtlemine“, ÕpL, 30.04
- Traditsioonilise õpetuse müürid murenevad silmanähtavalt, monarhiks on troonitud õppimine.
- Teadmise ja tõe otsimine on asendumas oskusi rõhutava, vaimsust alatähtsustava haridusmudeliga.
Kõige rikkalikuma uue sõnavaraga on õnnistatud õppimise valdkonda. Õppimine on inimelu kaasand, tänu millele teeb inimlaps maailmas olemise enesele omaseks, õppimine annab suure võimaluse ületada bioloogilist ettemääratust. Ent õppimine pole ainuüksi inimese pärisosa, õpivad muudki elusolendid.
Õppimine tingib arengu. Erialakirjanduses on õppimise määratlusi ja õppimist uurivaid koolkondi palju, lisaks psühholoogial ja neuropsühholoogial põhinevatele sotsioloogiline, interaktiivne, kollaboratiivne ja holistiline vaade õppimisele. Ühes ollakse üksmeelel: õppimine on seotud muutustega teadvuses ja suutmises.
Huvi õppimise vastu on võimendanud rahulolematus traditsioonilise, mäletamisel ja reproduktsioonil põhineva kooliõpetusega, ning seda juba üle saja aasta. Rooma Klubi esimestes raportites on inimkonna üheks kolmest suurest kriisist nimetatud hariduskriisi, põhjuseks valdavalt toimetulekule suunatud ehk säilitav õppimine, mis toimib tihti šokkide kaudu. Juba läinud sajandi 70. aastail soovitati neis raportites innovatiivset ehk etteaimavat ning ennetavat õppimist, milles tuleb väärtuste paljususes valikuid teha ja otsida tähendusi. Seda on nimetatud hiljem ka holistlikuks õppimiseks.
Humanistlikus psühholoogias seati 1960. aastail küsitavaks allutamisel ja võimul põhineva vana kooli õpetamisviisid ning väideti, et tõeliselt tähendusrikkaks saab õppimine, kui õpitakse asju, mis on enesele eksistentsiaalselt olulised, kui situatsioone tunnetatakse kui probleeme. Tõeline õppimine on autentne, kogu isiksust haarav, ning õppimist ei saa peale suruda. Aastakümneid ringles tekstides mõistena hariduse humaniseerimine, mille sisuks oli õpetamise ja õppimise vabastamine sunnist, karistustest, mõõtmisest, monoloogilisusest ja igavusest.
Läbimurret õppimise mõistmisel seotakse kognitiivse psühholoogia avastustega teadmise moodustumise protsessidest ning hiljem juba neuroteadustega aju funktsioneerimisest. Rohkem kui sajanditaguse progressivistliku ja reformpedagoogilise liikumisega laiemalt alguse saanud, inimest aktiivsusele ja isetegemisele kutsuvatele õppimise viisidele leiti empiirilistele uuringutele toetuv teaduslik põhjendus pool sajandit hiljem kognitiivse ja sellele toetuva õppimispsühholoogia uuringutest. Ent õppimise viisidest kui väljakutsest vaimule on olnud teateid juba antiikkultuuris, näiteks sokraatiline vestlus. Konstruktivistliku õpikäsituse algeid võivat leida näiteks Parmenidese filosoofiast.
Võitja on võtnud kõik
Oleme jõudnud soovide maale, kus õppimisega kaasnevad elamus ja seikluslikkus, subjektiivsed valikud ning kõigi meelte ergastamine. Traditsioonilise jäiga õpetuse müürid murenevad silmanähtavalt, digivahendid tõotavad vaevadest vaba paradiisi. On juba näiteid, kui tehisintellekti koostatud „õpilase tööd“ kontrollis ja hindas teine tehisintellekt. Viimaks ometi on alamõõdulisest õpilasest saanud austusväärne õppija oma valikuõiguse ja autonoomiaga.
Ent miks me siis kõige selle juures õnnelikud ei ole? Õppimine on tulnud kui võitja, kes võtab kõik. Õigemini võtab ta tähelepanu pedagoogika sisuks olevatelt teistelt põhimõistetelt, mis eksisteerinud sõbralikult üksteise kõrval, luues valdkondlikku tervikut. Nende teiste täht on kustumas.
On toimunud paradigmavahetus, väita võiks isegi, et kultuurikatkestus, kus monarhiks on troonitud õppimine. Kui varem näitasid suunda nii inimkäsitus kui teadmiskäsitus ning arutelud kultuurist, tähendusest, maailmavaatest ja aja vaimust, siis nüüdseks on kõigeväeliseks tõusnud Tema Majesteet õpikäsitus, mille aluseks ja sisuks näivad peamiselt olevat erinevad õppemeetodid, õpikeskkonnad ning aju funktsioonid.
Kriitikute sõnul on see, mis pidi olema nii avar, kujunenud tegelikult kitsaks. Hariduse/kasvatuse valdkonda vaadeldakse ajaloo- ja traditsioonivabana. Vana hea biheiviorismi vaimus loodetakse selles sisalduv endiselt allutada mõõtmisele ja analüütikale. Didaktika jääb tagaplaanile, nagu ka õpetamine, sest lõpeks õpitakse ju niikuinii ja igal pool.
Rahvusvaheliselt tunnustatud õppekavateoreetik Tero Autio kirjutab: „Valitsevaks teadussuunaks kujunes (neoliberalistlikus ideoloogias) biheivioristlik hariduspsühholoogia, millest sai raamistik ka õppekavadele. See võimaldas lõpetada seoste otsimise ühiskondlike arengutega ning diskursuse demokraatiast; haridusest sai asi iseeneses, mis on vaba ja neutraalne ühiskondlikest mõjudest. Demokraatlike protseduuride ja filosoofiliste arutelude asemele kerkis välise kontrolli eetos. See on ebaõnnestunud vastus kõige põletavamatele kooliprobleemidele, ja kaasa toonud üldisemad arengud kahaneva intellektuaalse suutlikkuse suunal.
Teooria, teadmise ja tõe otsimise missioon on asendumas oskusi ja kompetentsusi rõhutava vaimsust alatähtsustava haridusmudeliga. Pika ideede ajaloo valguses on uusliberalistlikku hariduspoliitikat raske näha millegi muu kui hariduse degenereerumisena, simuleerimisena ja hindamist ületähtsustava karikatuurina tegeliku ühiskonna ja kultuuri arengut taotleva, oma puudusi tunnistava ja võrdsust väärtustava hariduse asemel.“
Trooni ainuhaldajat õppimist on hakanud saatma rohked uued või uusvanad mõisted: (uus, muutunud, nüüdisaegne) õpikäsitus, personaliseeritud õpirajad, õppijast lähtuv õpe, elukestev õpe, paindlikud õpiteed, kogemusõpe, sügav õppimine, ennastjuhtiv õppija, õppijakesksus, (kontekstipõhised, tegevuspõhised, virtuaalsed) õpikeskkonnad, õpiprotsess, õpitulemused, õpiväljundid, õppimise eestvedamine, õpianalüütika, koostöine õppimine, koosõppiv kool, võimestav õpiprotsess jne. Esmakordselt ajaloos on siinmail rääkima hakatud õppija õnnelikkusest ja rahulolust.
See on justkui muinasmaa, kus mõjukad jõud pöörduvad näoga peategelase poole. Üha enam on aga ametlikes tekstides korduma hakanud ka lihtsustatud õpe, toimetulekuõpe, pikendatud põhihariduse õpe. Koolirahval on ees kaasava haridussüsteemi meetme rakendamine. Uus koolipingiasukas on hariduslike erivajadustega laps, milliseid on hüppeliselt järjest rohkem. Kadunud on endisaegade mõiste raskestikasvatatavus. Kadunud on ka vaimse töö mõiste. Endisaegsetest on säilinud õppekoormus, õpitulemused, õppekorraldus, õppeaeg, õppekava läbimine. Endiselt vajab ka õppimine administreerimist.
Ühelt erialaselt kogunemiselt jäi meelde uue distsipliini, hariduspsühholoogia ühe esindaja nähvamine: „Kasvatust pole olemas, kõik on psühholoogia.“ Meenus kunagine mõjukas raudne leedi, kelle väitel polnud ühiskonda olemas, olid vaid konkureerivate indiviidide huvid. Kuivõrd on ühiskond ja kultuur, aja- ja mõttelugu esindatud uues paradigmas, siin võiksid asjaosalised sõna saada.
Inimese paiknemine muutunud maastikel
Muutused koolides on tajutavad, õpetaja tööriistakast on suur ning asjaosaliste pilgu läbi on koolis nüüd huvitav. Muutuvad igipõlised rollid: õpilasest saab õppija, õpetajast õppimise juht ja eestvedaja. Ka õpetaja on jätkuvalt õppija, see võimalus avaneb kõigile, olenemata east. On siis nüüd kool humaniseeritud? Uue paradigmaga seotud sõnavaras on inimene (kas ülendatud või taandatud?) õppijaks, temast ei eeldata enam isiksust, meelsust, viisakust, eetikat, eesmärgiseadet, isikupära, maailmavaadet, originaalsust, orientatsioone, hinge ega vaimu. Vähemalt ei räägita sellest või siis ei huvita see enam kedagi.
Taandunud on õppimisega kaasnevad tavapärased küsimused. Mida, miks ja mille nimel õpetada ja õppida näib olevat asendunud küsimusega, kuidas õppida efektiivsemalt. Endiselt vähe, nii nagu varasematel aegadel, esineb ametlikes tekstides mõtlemise mõiste. On aga efektiivset õppimist saatvad uued mõisted: õpiühiskond, õpikeskkond, õppima õppimine, õpikogukonnad, õppevara jne. Justkui peituks maailma päästmise võti õppimises, täpsustamata küll, mille õppimises.
Õppimine ja õpetamine vajavad asjatundlikku toetamist, nii on ilmunud õppijate kõrvale coach ja mentor. Mida siiski (efektiivsemalt) õpitakse? Kuna praeguse aja kontekstist on taandunud õpisisude diskursused, isiksuse moraalsuse ja eetika küsimused ning õppija ees laiuvad piiramatud vabadused, võib õppida kelleks iganes: ärimeheks, suunamudijaks, investeerijaks, administreerijaks, koolitajaks, sisuloojaks, produtsendiks, moderaatoriks, bürokraadiks, demagoogiks, korruptandiks, meelsusvalvuriks jne. Vahet pole, kõike läheb vaja.
Elame hajusate ja suhteliste väärtuste ajal ning tõejärgses ühiskonnas, kus tõe ja vale, õige ja väära, olulise ja ebaolulise, õilsa ja madala piirid on hämarad ning humanismi on asendanud posthumanism. Hajumas on õpetaja autoriteet ning täiskasvanulikkus selle traditsioonilises mõttes. Lapse asend ühiskonnas meenutab keskaega, nagu viitavad ka postmodernismi teoreetikud, ning valikuküpsust ning oma õppimise eest vastutust eeldatakse temalt kohe. Tal tuleb õppida leidma vajalikku teavet ja probleeme, mida siis hakata ise lahendama. Sajandipikkune unistus inimkesksest õppimisest asetus ootamatult teistsuguseks muutunud maailma.
Tema Majesteedi haldusalal on sündinud uued uskumused, nagu: õpivõime on kaasasündinud ja ilmutab end iseeneslikult; õppija ise teab ning otsustab, mida tal on vaja õppida; õpetamine tähendab eelkõige õpikeskkonna loomist; õpetaja on õppimise suunaja, juht ja liider, ent mitte enam eeskuju kasvavale inimlapsele, tema kasvataja ja vaimne teejuht. Õpetaja tegevuse peamine eesmärk on kujundada ennastjuhtivat õppijat. See tähendab, et ta ei vastuta enam, kuhu ennast juhitakse ehk mis õppijast kui inimesest saab, millised on tema isikuomadused ja maailmavaateline pinnas, peamine, et ta saavutaks ettenähtud väljundid ning pädevused. Ilmselt ongi mõtet otsida õppimise kokkulepitud eesmärke just siit: omandada teatud pädevused.
Õppekava hiljutiste muudatuste seletuskirjast leiame: üldpädevused, valdkonnapädevus, ainevaldkonna aineteülene pädevus, digipädevused, enesekohased pädevused, ettevõtlikkuspädevus, pädevusmudel, digipädevusmudel, finantskirjaoskus ehk rahatarkus jm. Leiame ka osaoskuste loendi ja müsteeriumilaadse lause „Omandatud osaoskusi rakendatakse ahelana“.
Kahtlemata innustavad omandatud pädevused inimest arenema. Kahelda aga võib, kas saab inimarengu taandada pädevusteks. Inimene varustatakse praeguses vaates haridussüsteemis toimetulekukapitaliga, et ta oleks töömaailmas kasutatav kui vahend. Ja ongi täidetud koolile esitatud peamine ootus: eluks ettevalmistamine.
Inimest nähakse kui loogiliselt toimivat masinavärki, mida saab programmeerida, seadistada, käivitada ja mõõdistada. Või siis kui bioloogilist loodusseadustele alluvat organismi, mida juhivad instinktid, omandatud reageerimisviisid, kohanemisvõime ja füsioloogilised protsessid. Sedalaadi inimkäsitustele viitavad ka tihedas kasutuses ütlemised „õpetaja tööriistakast“; „töö on tellija materjalist“. Nii saab ka õnnetunnet stimuleerida tehniliste vahendite kaudu naudingukeskusi ergastades. Ka elupraktikas seatakse inimlaps vastamisi mõne tehnoloogilise saavutusega, näiteks eksamit tehes.
Kõnepruugis uue ajastu õppimisest kõlab üha enam: aju õpib. Õpetajaks õppijad tehakse lähemalt tuttavaks sellega, kuidas see käib. Mitmesugustes, ka populariseerivates artiklites viidatakse, kuidas tuleb hoolt kanda aju õppimise eest. Ja küllap ta õpibki, sest õpivad ka kingloomad, selgrootud, linnuparved, vististi suurem osa elurikkusest. Ent vihjan siin lihtsale tõsiasjale – aju ei ole inimene, aju ei ole mina, vaid minul on aju, see kuulub minule. Aju on riistvara, see, mida õpitakse, on tarkvara.
Vahest tasub pedagoogilises plaanis meeles pidada, et õpib inimene, oma olemist tunnetav ning elu mõtestav minasus. Mina olen kaastegev, millel lasen tulla oma ellu ja saada oma maailmavaate osaks.
Kas tõesti on õppimist mõista püüdes kõik üksnes psühholoogia? Õppimine toimub mingis kultuuris, olles mõjustatud selle arhetüüpidest, struktuurist ning allhoovustest. Eestlaste puhul alateadvuslikest kollektiivsetest traumadest, alalhoidlikest mõttemustritest, käitumuslikest stereotüüpidest, ühiskondlikust staatusest jne. Õppimine toimub mingit laiemat mentaalsust omavas ühiskonnas, mida läbivad jõuliselt võimu omavate huvigruppide ideoloogiad ning rahvusele omased suhestumisviisid.
Uue õppimine saab omaks, see tähendab, maailmapildi kui terviku osaks, kohtudes fenomenoloogilisest sõnavarast pärineva nn eelmõistmisega. See tähendab, et tegelikkus on juba millekski kogetud ja saanud omad tähendused. Siit algab teekond mõistmiseni.
Mis sellest kõigest välja tuleb? Ei tea. Igaks juhuks võiks horisontidel lasta sulada ka valdkondlikel maastikel, pöördudes taas rikkaliku pärandi poole, mis on meid siia toonud. Ning mis teadmisena on leida naabervaldkondadest. Vahest just nüüd, kriiside ja segaduste ajal, vajab kujunev inimhing autoriteetset juhatust, tarku kaasteelisi, et temas eneses kujuneks selgus ja mitte segadus koos võimalike meeletute otsustega.
Lõpp
VAIMSE TEGEVUSE vallas on märksõnad just OMANDAMINE ja arendamine!
Kuid arengupsühholoogiat tundev kooliinimene teab, et see toimub koolis erinevas vanuses üsna erineval viisil… Enne kooli ja algklassides on määrav ÕPETAMINE(!), mille käigus laps läbib (on sunnitud läbima) ja kogeb erinevaid looduspäraseid protsesse (nii kujundatakse ka tingitud reflekse).
Alles pärast murdeiga muutub üha olulisemaks ÕPPIMINE. Nii on olnud läbi aegade ja nii jääb… Kui aga noore sünnipärane enesearenduse instinkt on kesine, siis õppimise peale LOOTA EI SAA. Tulemuste saavutamiseks peaks õpetaja nüüd tundma DIDAKTILISI süsteeme, mida aga viimasel ajal õpetajad ei tunne. Tulemuseks on noorte inimeste mõtlemisvõimetuse laienemine…
Mõelgem täiskasvanu ja lapse-alaealise rollile evolutsiooni käigus!
Mõtlemapanev ja väga hea artikkel.
Üks oletus nende “võimestamiste” ja muu taolise kohta on see, et sotsiaalteadlased (ja meie magistrandid) peavad pidevalt välja tulema uuendustega, et nö pildil püsida. Mitte keegi ei ole püüdnud pakkuda võimestamist gravitatsiooni seadusele.
Teine, natuke ohtlikum tähelepanek on OpL 30 Apr 2024. Kui utreerida, siis Haridusjuhtide praktikaprogrammis omandatud kogemuste tulemusel tuleks kutseharidus muuta tasuliseks ja erakooli juhtida nagu eraettevõtet (müüginäitajad tuleb kirja panna!).
Ettepanek oleks koolijuhtide kuues praktika programm läbi viia Eesti haiglate Hospiitsosakondades, et mõista, mida me tegelikult soovime õpilastele õpetada.